19 september 2017

Mässava mere taustal

  Selline tormise mere ja purjekaga taust on väga pretensioonikas, minu arvates vasakpoolne naine sobib pilti, parempoolsed inimesed aga mitte, aga võib-olla on ka kõik ühtemoodi naljakas.
  Aga koht paistab olevat populaarne, rohi on ära tallatud ja rämpsu täis.
  
Vasakpoolse pildi ostsin antikvariaadist, parempoolne on kunagi fotomuuseumi ekspositsioonist maha pildistatud, ülemine serv puudu.

17 september 2017

Rehepeks

Rehepeksupilte on albumites palju. Fotograaf tuli sinna, kus oli palju rahvast.


Rehepeksumasinad tegid elu hulga kergemaks.

 Esimesi hobustega veetava auru rehepeksumasina omanikke oli Karulas
Kolski küla Rõõmu talu peremees Hans Kargaja. Esimene Karula “Masinatarvitajate
Ühisus” ostis 1912. aastal aurujõulise isesõitja “Marschal” ja 1928. aastal teise. 1920.
 aastate algul toodi mõned väiksemad mootori jõul ja hiljem traktori jõul töötavad
rehepeksumasinad. Masinaga rehepeks oli palju kergem, see oli talus nagu pidupäev.
Kui esimesed aurumasinad tulid ja oli masina juurde minek, ei osanud naispere kuidagi riietuda.Vahel pandi selga päris uus kleit. Rehepeks on ikkagi must töö, kas masinaga või ilma ja kui vahest masina juures määrdega üksteise “grimmeerimine”
tuli ja lõpuks veel veega valamine, siis oli mõnigi uus kleit päris vana. Oli masin
naabruses ja peremees teadis, millal temale masinavedu on, siis mõned päevad enne
läks peremees pussiga ja verenõuga lauda juurde, valis ühe tublima oina ja see pidi
oma elu ohverdama masinarahva – rehepeksjate – kehakinnituseks. 

Masinalaskmiseks tapeti alati lammas, vahest suvipõllu peksuks mõni selleks ajaks
söödetud põrsas. Perenaisel olid masinaeelsed päevad kibedad tööpäevad, keeda
sülti, küpseta saia, tee võid, paksu piima ja muid sadasid toimetusi. Juhtus ka seda, et
mõnes talus söödi masinalaskmise ajal 2-3 lammast,kui vihmased sügisilmad olid.
Töörahvas tuli hommikul kokku, oli ilus ilm, sõid hommikusöögi, töötasid lõunani,
sõid lõunasöögi, pärast hakkas vihma sadama ja tööl lõpp.
(KV 74, Karula khk ja vald)
Siit


16 september 2017

Natalia Zabila "Kõikidest", 1953

1953.aastal ilmus Ellen Niidu tõlkes eelkooliealistele lastele mõeldud ukraina lastekirjaniku Natalia Zabila lasteraamat "Kõikidest", tiraaž 40 000.
Raamatu teine pool on selline:


 Raamatus olev pilt, väike mongoliidsete näojoontega tüdruk Stalini süles, oli väga tuntud nii plakatite kui ka skulptuuridena, oli õnneliku lapsepõlve sümbol.


   Lugu ise Stalini ja lapsega oli niisugune.
   1936.a sõitis Moskvasse Staliniga kohtuma Burjaadi-Mongoli Autonoomse Vabariigi delegatsioon. 
Delegatsiooni juht rahvakomissar Ardan Markizov võttis spetsiaalselt kaasa oma 7-aastase tütre Gelja, kes ulatas kohtumisel Stalinile lilled sõnadega: "Need lilled on Teile kingituseks kõigi Burjaadi-Mongoli laste poolt." Liigutatud juht tõstis tüdruku kätele ja suudles teda. Kohtumisel oli palju fotograafe ja filmimehi, kes selle kõik jäädvustasid.
Vaadake, millised vildid Geljal jalas on!
Gelja oli lühend nimest Engelsina (pandud Engelsi järgi), tal oli ka vend Vladlen (Vladimir Lenin). Sellest järeldus, et tema vanemad pidid olema ideelised kommunistid.
 Fotod sellest kohtumisest olid järgmise päeva ajalehtede esikülgedel kirjaga "Aitäh õnneliku lapsepõlve eest!"

  Selle koha peal oleks ilus lugu ära lõpetada, aga see läheb kahjuks edasi.
  Järgmisel, 1937. aastal Gelja isa Ardan Markizov arreteeriti kui Jaapani spioon ja lasti maha.
  Sugulased seda ei teadnud. Galja kirjutas ema etteütlemisel isa süütuse kohta Stalinile kirja ja pani juurde sellesama pildi. Vastust ei tulnud. 
  Mõni aeg hiljem arreteeriti ka ema, aasta pärast saadeti ta edasi asumisele Turkestani linna Lõuna-Kasahstanis, kuhu sai ta minna koos lastega. Gelja võttis kaasa Stalini kingitud kella ja grammofoni. Asumisel töötas ema linnahaiglas lastearstina. Kahe aasta pärast leidsid haigla medõed Galja 32-aastase ema ühe öövalve ajal surnuna. Surma kohta oli mitmeid versioone, aga üldiselt ei uuritudki seda. 1990-ndatel oli Geljal võimalik tutvuda ema KGB toimikuga, seal oli ema kõrvaldamise käsk olemas.
  Gelja elu kulges edasi mööda lastekodusid, kuni üks emapoolne sugulane ta üles otsis ja lapsendas. Gelja sai uue perekonnanime, mis tõenäoliselt päästis ta elu.

 Ümbritseme orvud emaliku helluse ja armastusega.
Saatuse irooniana tagaplaanil Gelja ja Stalini plakat.


  Foto Stalinist ja Geljast oli hakanud oma elu elama, juhi pilte hukatud rahvakomissari tütrega üritati ära korjata, aga see osutus võimatuks. Ideoloogid otsustasid tüdruku ümber nimetada, et sellel pildil polegi Gelja, vaid tadžikk Mamlakat Nahangova, laps kes sai kuulsaks ülikiire kahe käega puuvilla noppimisega, oli selle eest isegi saanud Stalini käest ordeni ja kuldkella.
  Ei ole väga sarnane Gelja pildiga, aga kahelda ka ei juletud.

Mamlakat. Tema järgi kandsid peaaegu kõik sõjaeelsed Nõukogudemaa lapsed tikitud tübeteikasid.
Mamlakatist sai täiskasvanuna Dušanbe pedagoogilise instituudi dotsent inglise keele erialal, kuid andmed tema kohta on vastukäivad, mõningatel andmetel emigreerus USA-sse.

   Huvitav on see, et meie 1953.a raamatus on mainitud ikkagi Geljat:
   Ja kui Kremlis päeval helgel
   Gelja sülle võttis ta,
   siis ta mõtles, see on selge,
   kõigist lastest meie maal:  
   
  Kui Stalin Geljat kätel hoidis ja hellalt naeratades fotograafide poole vaatas, oli ta tüdruku jaoks arusaamatus keeles Beriale öelnud: "Momašore eg tiliani." Gelja hoidis neid armastatud juhi sõnu meeles pikki aastaid, tähenduse sai teada alles täiskasvanuna: "Korista see täikrae siit ära!"
    Engelsina Ardanovna Tšeškova töötas ida-uuringute instituudis, oli doktorikraadiga, elas suure osa oma elust Indias, tema esimene abikaasa oli Nõukogude kultuuriatašee Indias. Suri 2004. aastal.
Fotod netist.


10 september 2017

Pildistamislennukid

Kui ratastele kriips ette teha, siis on EV 100.

 See pilt on varem blogis olnud, pildistatud 1932.a septembris Kadriorus, jääb mulje nagu oleks keegi ülemise lennuki alumise pealt maha joonistanud, aga proportsioonidega kimpu jäänud.


Ühe ostsin antikvariaadist, teise sain Pialt, kolmanda laadisin Osta.ee-st alla.


08 september 2017

Munaraamat 1938

   1930-ndatel oli munakanade kasvatamine ja munade ekspordiks müümine taludes arvestatav tegevusala.

   1936.aasta jooksul veeti Eesti Vabariigist välja 41,1 miljonit muna. Järgmisel, 1937. aastal oli eksport umbes samal tasemel, oktoobri lõpuks oli erinevatesse riikidesse välja veetud 38,6 miljonit muna. Suurim kaubanduspartner oli Saksamaa, kes importis Eestist 1937. aasta oktoobris 4 140 000 muna, järgnesid Inglismaa 828 000 munaga ja Šveits 252 000 munaga.

  Uus Eesti, 1. nov, 1937.



  Eesti Munaekspordi auhinnad Tartu näitusel esinevatele linnukasvatajatele.
  "Eesti Munaekspordi" poolt on määratud paremale Tartu näitusel esinevale linnukasvatajale auhinnaks "Põllumajanduslik Entsüklopeedia", mille esimene vihk neil päevil ilmub ja mille 14 vihku ilmub järgnevail kuil k/ü "Agronoomi" kirjastusel. Peale selle on 2 "Eesti Munaekspordi" nimelist auhinda, kus jagatakse lauahõbedat. "Eesti Munaeksport" annab ühtlasi linnukasvatajaile auhindadeks 5 eksemplari Liina Kuusentali raamatut "Kanakasvatus", milline on ainsaks käsiraamatuks, mis on täielik linnukasvatuse alal.
Postimees, 24.08.1938.







  "Eesti Munaekspordi" asutamisest
 Vabariigi valitsuse 10. veebruaril 1937. aastal toimunud koosolekul vaadati läbi ja anti välja riigivanema dekreedina kanamunade väljaveo korraldamise seadus, mille kohaselt kanamunade väljaveo ainuõigus antakse asutatavale Linnusaaduste Tootjate ja Müügiühingute Keskliidule "Eesti Munaeksport".
Eelnevalt tegelesid munade kokkuostu ja väljaveoga 4 ettevõtet. Tsentraliseeritud kokkuost ühe organisatsiooni poolt aga tagab munade kõrgema kvaliteedi ning seega ka võimaluse neid eksportida.
"Loodav Munaeksport saab riigilt laenu kuni 50 000 kr. Endistelt eksportööridelt tuleb ära osta kanamunade ekspordiga seotud varustus, mis koosneb pakkematerjalidest, munade sortimise ja puhastamise masinaist (kokku 9) ning muust varustusest nagu kaalud, munade valgustamislambid jne."
Postimees, 11. veebr 1937.

  Mulle tundub see jutt kahtlane. Mis mõttes kaotatakse ära konkurents munade kokkuostjate vahel ja riigivanema dekreediga antakse ühele firmale ainuõigus mune kokku osta, see tähendab, et ta määrab ka hinna. Kuidas munade kvaliteet kõrgemaks läheb, kui ainult 1 firma mune kokku ostab? 
  Aga nii oli.
 Mune osteti kaaluga ja maksti hinda vastavalt kvaliteedile.



Siit saab vaadata 1937.a ringvaadet "Kanamunade sorteerimine ja eksporteerimine" 

  Pilt Osta.ee-st, munaraamat Eve pööningult.

07 september 2017

Üllatusega laadapilt

  Laadapilt nagu ikka: lossiline taust, auto ja hobune, taustast on puudu tulnud, siis on jätkuks mingi räpane riidetükk pandud, näha on ka tausta sõrestikku. Aga taga paremal on fotopomm! Pildistusalale tungib bravuurikas mees, arvatavasti laadanapsidest kilk peas. Või näitab see mees hoopis trääsa? Samas on paigutus selline nagu oleks mehele meelega ruumi jäetud. Antikvariaadis oli samast kohast teinegi pilt, kus üks naistest oli sama, seal oli august näha loodust ja kadreering oli sama. Nii et ma arvan, et tegemist on siiski juhusliku mehega.
  Fotograaf võis seda alles ilmutamisel märgata, aga võib-olla lihtsalt ei hoolinud. Aga naised ei tee märkamagi, vaatavad üksisilmi objektiivi.


05 september 2017

Paberossidest

  Kauba mahamüümisel avaldab ostjatele mõju kauba nimi, mida püütakse ostjate meelitamiseks panna ka meediasündmuste ja populaarsete isikute järgi. Probleemid tekivad siis, kui on tegemist tervist rikkuvate toodetega nagu näiteks paberossid-sigaretid. Millised on eetilised nimed sedalaadi toodangule?

 
 Uudispabeross „Palusalu"
Käesoleval nädalal ETK tubakatehas laskis uudispaberossina müügile Berliini maadluste olümpiavõitja, kahe kuldmedalimehe K. Palusalu nimelised paberossid „P a l u s a l u". Uued paberossid on valmistatud aroomilistest idamaa väärttubakatest rahva omas ettevõttes.
Puhastatuna kõrvalistest lisandustest, evib tubakasegu pehme maitse, paraja kanguse ja peene aroomi. Karp oma taevasinise värvitooniga on maitsekas. Karbi välisel küljel on kahe kuldmedali äratõmme ja seeskaanel olümpiasangari pilt.
Ühistegelised Uudised, nr 37, 11.september 1936.


Palusalu paberossid ia ETK.
Wäga austatud härra peatoimetaja. Palume Teie lugupeetud lehes lahkesti lubada ruumi alljärgnewaile ridadele. „Olümpialehes" nr. 19. 18. skp. ilmus sõnum, et "Palusalu" nimeliste paberosside wäljalaskmise puhul ETK olewat maksnud härra K. Palusalule tema nime ja pildi kasutamisõiguste eest 1900 kr. Kuna selline sõnum wõib tekitada soowimatuid arusaamatusi meie lugupeetud olümpiakangelasele, siis kinnitame, et see sõnum on rajatud kuuldustele ega wasta tõele. Härra K. Palusalu on andnud nõusoleku ETK-le oma nime kasutada mitte isikliku teenimise sihiga, waid sel teadmisel, et ETK aitab kaasa meie sportliku liikumise arendamisele, toetades wastawaid organisatsioone. Palume, härra peatoimetaja, wõtta wastu meie suurima lugupidamise awaldus. Tallinas, 14. septembril 1980. a. Kõige austusega Eesti Tarwitajate Keskühisus. J. Põdra. B. Sawiste.

Uus Eesti, nr 249, 14.sept 1936

Palusalu paberossid keelati kohe ära kui jõukarastusliikumisele sobimatud. 






  Väga tuntud olid Ahto Walteri auks nimetatud "Ahto" paberossid.

  Ahto Walter oli esimene ümber maailma purjetanud eestlane.
18-aastasena purjetaski Ahto koos venna Kõuga väikse, avamere jaoks kõlbmatu purjepaadiga üle Atlandi ookeani ning tegi seda järgneva kolme aasta jooksul kokku viiel korral. Oma uljusega saavutas Ahto Valter kiiresti rahvusvahelise tuntuse ning vanemate kogenud meremeeste lugupidamise. Austusavaldustes on Ahtot postuumselt nimetatud ka oma aja maailma parimaks soolopurjetajaks. 1938. aasta novembris alustas Ahto koos oma naise, 14-kuuse poja Teddy ning lisaks veel 13 teise jõukama kaasreisijaga New Yorgist ümbermaailmasõitu purjelaeval “Ahto”.
 Siit
 Tema reisidest on säilinud palju pilte ja 16mm must-valget ja värvilist filmi, millest kokku pandud film pidi linastuma 2016.a lõpus.

 Eestiaegsed paberossid, aga sobiksid hästi ka Nõukogude aega.

Suurepärane kujundus.

 1940. aastal muutus kõik, alloleval pildil on näha, kuidas Lafermest sai Leek, üldine väljanägemine on sama, tagaküljel muutusid logo ja tekstid, aga šrift ja paigutus on säilinud.
















 Reklaami ei olnud enam vaja, sest kaubast oli niigi puudus, selle korvamiseks tuli inimesi poliitiliselt harida, poliitharidustööks sobis suurepäraselt ka paberossikarp.
















Paberossid "Võit" - saluut Pika Hermani ja punalipuga.



"Elagu 1.mai!" - väike lisandus Lemmik-suitsudele.


12.üldlaulupeo suitsud 1947. aastast.

 Karbid Koogi turismitalust ja Osta.ee-st