31 märts 2016

1960-ndate pildiklotsid

Hämmastav, kuidas mänguasjad peegeldavad oma aega.
 




Tiinal olid alles veel oma 1960-ndate alguse lapsepõlve pildiklotsid. Need on puust kuubid, millele on paber peale kleebitud. Nad olid vales karbis, seda uhket kodutehnikat klotside peal oleks ka olnud põnev vaadata.



28 märts 2016

Nürnbergis 1947

Eesti sõdurid Nürnbergi loomaaias 1947. aastal. Nad olid Nürnbergi protsessil vangivalvurid.
Vasakult: Vahur Lepik, Arved Soobik, leitnant August Ilves.

  Arved Soobik mobiliseeriti sõja lõpul Saksa armee tööpataljoni. Vennad Kalju ja Arved kohtusid Saksamaal, vanem vend oli Inglise tsoonis, noorem Ameerika. Arved kutsus vanemat venda üle tulema Ameerika tsooni, väites, et seal on lõbusam. Edasine saatus viis Kalju Austraaliasse, Arvedi Ameerikasse elama. Arved astus USA sõjaväkke, viimased teated temast olid, et läks Korea sõtta (1950-1953).

 Mõnikümmend aastat hiljem pöördusid sugulased Punase Risti poole, et saada teavet Arvedi saatusest, said ridamisi ei tea vastuseid, kuni Ameerika sugulased selgitasid välja, et Arved oli Korea sõjas surma saanud ja surnukeha oli kodumaale toodud. 2000.a õnnestus lõpuks pärast pikka ja keerulist lubade taotlemist sugulastel ta kalmul ära käia (surnuaed asus sõjaväe suletud territooriumil).

4221.Eesti vahikompanii Nürnbergis.

 Pärast Teise Maailmasõja lõppu seisid sõja võitnud riigid keerulise probleemi ees: Lääne-Euroopasse oli koondunud mitmemiljoniline ja paljurahvuseline sõjapõgenike ja -vangide hulk. Nõukogude Liidu soov oli need inimesed sunniviisil kodumaale tagasi tuua. Kuna lääneliitlastel puudus ühtne arusaam baltlaste saatuse kohta, siis püüdsid eestlased, kui vähegi võimalik, mitte Nõukogude Liitu naasta. Üks võimalus leiti sõjavangist vabastatud meeste koondamises töö- ja vahikompaniidesse USA okupatsioonitsoonis. 1946.a alustati Balti kompaniide moodustamist, mis jagunesid rahvuse alusel Eesti, Läti ja Leedu üksusteks. 4221. Eesti vahikompanii moodustati Nürnbergis ning samas teostati ka isikkoosseisu väljaõpe. Kompanii peamiseks ülesandeks sai Nürnbergi sõjatribunali ja vangla valve. Eestlastest vahtkonnad valvasid ka ladusid jt olulisi objekte. Kompanii lagunes suuresti väljarände mõjul 1950. aastate alguseks, kuid püsis siiski formaalselt 1964. aastani.

Merike Jürjo "Eestlane - sõdur", lk 169, foto samast.

 4221.kompanii allus USA okupatsioonivõimudele, selles oli umbes 1000 Eesti meest (90% endised Waffen SS-lased), neist 240-260 eestlast töötasid 6-tunniste vahetustega Nürnbergi kohtuprotsessi ajal valvuritena, olid ka surmanuhtluste täideviimise juures.
Nürnbergi protsessi valvurid valis välja USA vägede personaliülem, noor 30-ndates eestlanna preili Tanner. 





27 märts 2016

Väliseestlaste lihavõtted 1984

1984.a saatsid Londoni väliseestlased Tallinna sugulastele oma lihavõtetest sellise pildi:


  Enne Teist Maailmasõda elas Suurbritannias umbes 500 eestlast, kellest enamik elas Londonis.
Teise Maailmasõja ajal siirdus Inglismaale elama üle tuhande eesti meremehe, kes olid sõja ajal kodumaalt lahkunud. Pärast sõda saadeti Saksamaalt üle 5000 eestlase Suurbritanniasse tööle.
1950.a elas seal mõningatel andmetel 7458 eestlast. Järgnevatel aastatel lahkusid umbes pooled eestlased ülemeremaadesse. 1991.a elas Suurbritannias pisut üle 2700 eestlase.


Info siit.

25 märts 2016

Jänku kommid

Eesti ajal söödi kevadpühadel selliseid Tartus toodetud komme:


Tõe Hääl, 17.mai 1931

Samuel Lepassoni šokolaadi- ja kompvekitehas asus Tartus Emajõe t 4, tel 5-69,  ladu Söögiturg 5, tel 4-98.

  Leidsin 1935.a ajalehest kuulutuse, et Lepasson on nüüdsest ka Ginovkeri kommide edasimüüja:

 Postimees, 13.veebr 1935

See oli hea kuulutus, sest Lepassoni tehase kommide paberite pilte oli mul ainult üks, aga Ginovkeri omasid mitu:



Vaadake neid kommide nimesid, milline fantaasia - panna kommile nimeks "Mesinädalad" või "Parnass"!

Mis Ginovkeri kommivabrikust edasi sai, sellest olen ma juba siin kirjutanud.

Aga Lepassonist kirjutab 12.12.1936 Postimees, et kompvekitööstur Samuel Lepasson suri reedel Maarjamõisa kliinikus 62-aastasena pärast paarikuist haigust. Teda jäid leinama lesk, 2 poega ja tütar. Maetakse pühapäeval Maarja uuele kalmistule. Samuel Lepasson kuulus kaupmeeste seltsi, mille asutajaliige ta oli.

Samuel Lepasson 14.07.1874 - 11.12-1936


Aitäh Tiinale.

19 märts 2016

Viisnurgaga sammas, 1950-ndad

Pildi omanik arvas, et see on pildistatud Pärnus.
Viisnurgaga samba kõrvalt paistab kiri näitus. Kui näitusereklaami ei oleks, arvaks, et tegemist on sõjaväeosa sissekäiguga, aga paistab, et on linnaparki kaunistatud.

Aitäh Inda-Elfriedele.

13 märts 2016

Mustvee lapsed 1961

Laste pildid on alati toredad.

 Huvitav on koht, mille fotograaf pildistamiseks valinud on, lastegrupp on paigutatud 2 puuriida vahele ebaühtlase pikkusega aiajupi ette.

 Lapsekäega taha kirjutatud nimed.

 1960-ndatel oli Mustvees rohkem lapsi kui praegu.
  Mustvees on 5 kirikut, aga koole on 2 : Peipsi gümnaasium e vene kool ja Mustvee gümnaasium e eesti kool. Praegu õpib igas eesti põhikooli klassis keskmiselt 10 õpilast ja gümnaasiumis 3 õpilast, mõni aasta tagasi taheti seda kooli hirmsasti vene kooliga liita ja lapsed segakoolis käima panna.

 2011.aasta rahvaloenduse andmeil olid Mustvee elanikest 55,2% venelased ja 41,5% eestlased.

Heiki pildikastist.

09 märts 2016

Laste sünnist nõukogude ajal


Lapse sünd on armastuse kulminatsioon, kõige imelisem asi maa peal.
Võib-olla natuke kibedaid mälestusi sellest, kuidas nõukogude ajal asi käis.

  Mehed saatsid oma valudes kaasad sünnitusmajani ja läksid ise koju tagasi, edasi pidi sünnitaja haiglapersonali toel ise hakkama saama. Kõigepealt tehti sünnitajale klistiiri ja aeti maha kaenlaaluste ja häbemepiirkonna karvad (nüri, korduvalt kasutatud žiletiga). Pärast neid protseduure pääses eelsünnitustuppa, kus tuli lamada voodis ja valutada, naised jäeti sageli üksi, käidi ainult aeg-ajalt vaatamas. Mitu sõpra on mulle kirjeldanud hiljem hirmu, meeleheite ja mahajäetuse tunnet, mis neid seal valdas.


 Pärast sünnitust näidati last vaid korraks, mingist kohe rinnale panekust polnud juttugi.

 Imikute kaalumise kaal. Foto Osta ee-st.

 Last pesti, kaaluti, mõõdeti, pandi selga särgike ja riidest mähkmed ning keerati teki sisse kõvaks pambuks ning viidi lastetuppa. Esimese lapsega mul vedas, sain lapsega koos mõne minuti liftis sõita ja kogu selle aja teda vaadata.
 Ema viidi 2 tunniks ratastega raami peal koridori, vere kogumiseks pandi kauss alla ja kellel suurem verejooks, sai jääkotid kõhu peale ja siis oldigi seal koridoris, ma ei tea, kas see oli hea haigla eluga tutvumiseks või nimetati seda sünnitaja jälgimiseks,  2 tunni pärast sai palatisse voodisse.
  Koridoris tuli minu juurde sanitar, kes küsis, kas ma rabarbrikooki tahan. Kui mind palatisse viidi, ootas koogitükk öökapil, see on olnud üks maitsvamaid mu elus. Edaspidi pakuti õhtusöögiks traditsiooniliselt klaas teed ja 2 küpsist.


Foto internetist.

 Iga 3 ja poole tunni tagant (öösel oli suurem vahe) hakkas koridoris veerema kisakäru, lapsed laoti lastetoas käru peale ritta, lükati käru palati ukse taha ja tited tassiti kahekaupa palatitesse, mõni eesrindlik töötaja võttis kolmgi pampu korraga sülle. Imetamiseks oli aega pool tundi.

Emad ei tohtinud lapsi lahti mähkida, mäletan, et lapsel oli ükskord käelaba välja jäänud, olin õnnelik, et nägin oma lapse kätt. Sünnitusmajas nägi ema vaid oma lapse nägu, milline laps üleni välja nägi, selgus alles kodus.


 Selle pildi joonistas Mai 22.mail 1964.a sünnitusmajas oma lapsest Reinust ja saatis lapse isale.
Täpselt niipalju nägigi ema last enne kojuminekut.

 Tartu Linna Kliinilise Sünnitusmaja peaarst Lenini ordeniga autasustatud Irina Veerma palatis visiidil. Dets 1966, H.Karro foto.

 Isad nägid oma naisi ja lapsi alles 6 päeva pärast, kui ema ja laps koju lasti. Läbi tolmuste topeltakende püüti isadele pambuks mähitud laste nägusid näidata, esimesel korrusel vist isegi midagi nägi.

 Mõni isa, kellel oli haiglas tutvusi, hankis endale valge kitli, tegi tähtsa näo pähe ja tungis sisse, üks isa ajas veoauto oma teisel korrusel oleva naise palati akna alla ning ronis kastis oleva tünni otsa, et naisele lähemal olla ja rääkida. 1988.a aprilli lõpus, kui 24.aprillil tuli lumi maha ja püsis nädal aega, tallas üks värske isa sünnitusmaja akende alla lume sisse suure südame, mis püsis seal terve nädala.


Ametlik suhtlus lähedastega käis valvelaua kaudu kirja teel ja koridoris oleva 2-kopikalistega töötava telefoniautomaadiga, koridor kajas hästi.
Lillede saatmine oli kord lubatud, kord jälle keelatud, oli oht, et lilledega tulevad kaasa hirmsad pisilased.
Kas mustris olev kiri tervishoiuministeerium pidi ära hoidma voodilinade varguse?

Ühekordseid hügieenisidemeid ei olnud, anti halvasti imavast materjalist umbes 1m2
suuruseid tumerohelisi riidest lappe, mis tuli pärast tarvitamist viia koridori lõpus olevasse šahti, neid lappegi oli liiga vähe, lisa sai sanitaride käest vahetuskaubana taara vastu. Aluspüksid olid keelatud, nutikamad sidusid lapid kitlivööga kinni, aga ega kõndida ei soovitatudki, voodis pikutamine oli norm.

Meditsiin arenes, iga kord, kui selle majaga kokku puutusin, olid sisse viidud mõned uuendused, mida järgmisel korral enam polnud, näiteks:
*sünnitamise ajaks tõmmati emadele jalga rohelisest riidest põlvikud;
*kõigi emade rinnanibud värviti briljantrohelisega, vastsündinud lapsukesed olid kõik roheliste suudega;
*emade sõrmeküüned värviti joodiga pruuniks;
*kõik emad pidid imetamise ajal kandma mütsi;
*kõik emad pidid imetamise ajal kandma marlimaski.


Sünnitusmajast koju sai alles siis, kui lapse nabaväät oli ära kukkunud. 1986.a aprillis oli palju sünnitajaid ja sünnitusmaja rahvast täis, selle tõttu otsustati emad-lapsed juba 4.päeval koju saata. Kelle lapsel ei olnud nabaväät ära kukkunud, aidati keeramisega kaasa, minu lapsel nii õnnetult, et tekkis nabaverejooks ja ta elu päästeti vereülekandega.

 Ema Hiie, isa, vatitekki mässitud laps ja räämas sünnitusmaja - 1970-ndad.

Lapsed anti kätte kindlast ruumist, kus lõpuks said kokku isa, ema ja laps. Viisakas oli lapse toonud meditsiiniõele anda kommikarp ja lilled. Pärast seda tehti sageli lapsepambust ka esimesed pildid.


Praegu, kirjutades, hakkas päris õudne, aga see lihtsalt oli selline asi, mis käis nii.
Kuid ma jõudsin ikkagi parema aja ära oodata, meie viimased lapsed sündisid isa, isikliku ämmaemanda ja perepalatiga. Nõukogude ajal ei osanud sellest unistadagi.

Väga stiilne ema Helle poeg Marguse ja välismaa vankriga (Zekiwa)1969. aastal.

Fotod ka Mari, Hiie, Mai, Eneli pildikastidest.

08 märts 2016

Emale naistepäevaks 1959

Nõukogude ajal emadepäeva ei peetud, naistepäev oli ühtlasi ka emadepäev.


05 märts 2016

Hukkunud teenistuskohustuste täitmisel - Ämari kalmistu

1945-1994 baseerusid Ämari lennuväljal, tolleaegse nimega Suurküla aerodroomil,  raskepommitajad.
Ämari aleviku ja lennubaasi vahel on väike Nõukogude ajal hukkunud lendurite surnuaed.
Seda vaadates on kahetised tunded: ühelt poolt on tegemist vaenlastega, aga rohkem jääb peale kahjutunne mõttetult hukkunud noorte inimeste pärast.

Enamiku lendurite surnukehad viidi nende kodukohtadesse, kuid ka Ämarisse püstitati mälestusmärgid, eriti püüavad pilke mahakantud lennukite sabad.


1991.a 17.aprilli öösel lasti Ämari lennuväljalt lennukeid Su-24 üles paarikaupa (kogenum ekipaaž juhtimas vähemate kogemustega meeskonda) 1-minutilise intervalliga. Pärast tõusu esimeses pöördepunktis Kärus küsis juhtiva lennuki komandör major Movtšan teise lennuki piloodilt vanemleitnant Aleksandr Bossõilt asukohta. Vastust ei järgnenud, lennuk oli radariekraanilt kadunud. Sõjaväelased otsisid lennukit öö läbi ja leidsid hommikul Ellamaa raudteejaama lähedalt ühe vanatädi juurviljaaiast, kukkudes oli lennuk riivanud elumaja, lõhkunud ära katuse ja aknad. Kuu aja jooksul ehitati maja sõjaväe kulul üles.
 






Samade meeste mälestusmärk Ellamaal.

Õnnetuse hetkel oli lennuk pilve sees ning aviohorisont läks rikki, automaatselt käivituma pidanud dubleeriv süsteem ei käivitunud. (Pilves inimene ei tunneta, kus maa või taevas on, lennatakse ainult mõõteriistade järgi).  27-aastane lendur kaotas orientatsiooni, lennuk tuli pilvest välja 800m kõrguselt 120-kraadise kaldega, 45-kraadise nurga all, piloot jõudis kallutada 70-ni ja nurga viia 30-kraadini, aga kõrgust oli vähe ja maa tuli vastu ning mõlemad noored 27-aastased mehed lendasid vastu maad.

 14.märtsil 1985 lendasid Vjatšeslav Tšegodajev ja Andrei Tsarjov lennukiga Su-24 Suur-Pakri polügonile, pöörasid lennukit kuidagi uljalt ja ebaõnnestunult,  400m kõrgusel kaldega 160 kraadi, lennuk kukkus seliliasendis jääle. Vjatšeslav Tšegodajev on maetud Krasnodari, Andrei Tsarjov  Leningradi.

 Su-24 oli väga raskelt piloteeritav ja ohtlik masin, sellega oli palju avariisid. 
 Juba katsetuste ajal kaotati 14 lennukit Su-24 ja Su-24m, pärast relvastusse võtmist toimus seda tüüpi lennukitega igal aastal 5-6 õnnetust.
 1998.a tunnistas Vene NFSV õhujõudude ülema asetäitja Viktor Kot, et Su-24 on kõige avariilisem lennuaparaat Vene sõjaväes üldse. Aastatel 1971-1973 toodeti umbes 1400 seda tüüpi lennukit.

Leitnant Andrei Taran katapulteerus lennukist 18.märtsil 1986. Leiti surnuks külmununa merest 22 tunni pärast.


Polgukomandör Jevgeni Galkin sai surma lennukiga Su-7B Suur-Pakri polügonil 16.augustil 1979.

Sergei Verhovõile sündis augustis 1979 kauaoodatud poeg, 10.detsembril 1979 sai isa surma.

Kapten Pavel Zaborskii sai surma maa peal 24.veebruaril 1990 pommide mahalaadimisel, kraana puudutas elektritraate.


 Kõige ohvriterohkem õnnetus Ämari ajaloos juhtus mitte õhus, vaid maa peal 12.aprillil 1978 - aviatsiooni ja kosmonautika päeval, mille tõttu võib kahtlustada õnnetuse põhjusena ka kellegi alkoholijoovet.
 Kuidas see juhtus, sellest on 2 versiooni:
1) Ämari lennuväljale maanduv lennuk Su 7UB rammis maandumisel veoautot, mille kastis oli 16 kursanti;
2) pärast lõunat sõitis auto, kursandid presendiga kaetud kastis, lennukite seisuplatsi poole ja põrkas kokku teise autoga, õnnetuse tagajärjel plahvatas bensiinipaak, põlev bensiin paiskus auto presendile, mis süttis.
 



02 märts 2016

Pia 1930




3-aastane Pia Pirital 19.juulil 1930.

 See väike 3-aastane tüdruk ei saanud ühel hommikul järsku enam oma vanematest aru. Vanemad olid otsustanud päevapealt lapsega ainult saksa keelt rääkida. Mitte sõnagi eesti keelt ta enam ei kuulnud ja eestikeelsele jutule ei vastatud. Karm keelekümblus. Ka lähemad sugulased läksid sellega kaasa. Eesti keelt sai Pia kasutada ainult naabrilastega mängides. Kooli minnes tuli algul eestikeelsetest sõnadest puudus.
Mind üllatab, et Eesti vabariigi kultuuritipud pidasid 1930. aastal saksa keelt nii oluliseks. Mina teen sellest järelduse tolleaegse intelligentsi meelsusest: oleme küll rahvuslikult meelestatud, aga päriselu on mujal.
Pia ema oli Estonia ooperiprimadonna ja isa sümfooniaorkestri dirigent.


Aitäh Piale.