Saksa armee pealetungi eest taganev Nõukogude armee õhkis Kivisilla 9.07.1941. Sellest on palju juttu olnud, vähem on räägitud ohvritest, mida see kivirahe endaga kaasa tõi.
Lugesin siit, et üks kivikamakas oli lennanud Vanemuise ja Struve tänava nurgani.
Foto ajapaik.ee.
Olime parajasti õues, kui korraga maa rappus ennekuulmatust kärgatusest. Pauke ja mürsuplahvatusi oli kuulda kogu aeg, aga Kivisilla õhkimise heli oli teistsugune ja kumedam, see mõjus nagu maavärin. Jäime seisma ja vaatama kesklinna poole ja keegi täiskasvanu ütles: „Nüüd läks vist Kivisild...“ Mulle torkas see südamesse. Pommitamisi ja purustamisi oli kogu aeg, kuid need olid anonüümsed. Kivisilda aga teadsin ja see tundus mulle oma massiivsuses kindla ja turvalisena. Nüüd siis ka see...
Hiljem kuulsin veel, et Kivisild õhiti väga erilisel viisil. Kõigepealt sild mineeriti lõhkeainetega ja seejärel laoti sellele suur puuriit. Riit süüdati põlema ja põles mitu tundi, enne kui lõpuks käis põrgukärgatus ja suured kivimürakad lendasid poole linna peale laiali. Pärast ma ei tahtnud minna Kivisilla rususid vaatma. Ei tahtnud näha piltegi Kivisillast.
Helga Nõu "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised", lk 21
Ümbermatmine toimus 1 aasta ja 5 kuud pärast surma.
See ajalehefoto oli eelmiste paberite juures. Tõenäoliselt oli Hilda Hõlpus algselt maetud parempoolsel pildil olevasse paika. Aga kas siis enne tehti hauaplatsid korda ja siis kaevati lahti?
Surma saanud Hilda oli ametilt lokkija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar