21 august 2017

Tualettpaber

  Nägin ühel pööningul päris ehtsat nõukogudeaegse kempsupaberi rulli.
  Vene ajal müüdi ainult ühte sorti rullipaberit, venekeelse kirjaga "tualettpaber". Ega me ei osanud paremat tahtagi, sedagi oli imelik ja harjumatu kasutada, oldi ju ajalehtedega harjutud. Vahel oli ka väike kättemaks ja rahulolu mõne punase riigitegelase näopildiga tagumikku pühkida.















 WC paberit müüdi kantseleitarvete poes ja mitte pidevalt, kui tuli müügile, siis tekkisid järjekorrad. Ühele inimesele müüdi korraga 10 rulli, millel aeti nöör aukudest läbi, nii et moodustus omalaadne kaelakee. Koju minnes, kes kandis kaelas, kes käes. Tualettpaberist oli meil puudus nõukogude aja lõpuni, aga samas ei ajanud see ka kedagi hulluks, ajalehti ju jätkus. 
 
Kui ei tahtnud järjekorras seista, siis oli võimalik vanapaberi või tekstiilijäätmete vastu tualettpaberit vahetada sekundaarse tooraine kokkuostupunktides, raha tuli ka maksta. All on 1987. aasta 16. septembri ajalehe reklaam. Kahjuks pole öeldud, mitu kilo vanapaberit tuli ühe rulli tualettpaberi saamiseks viia.



Esimest korda hakati tualettpaberi lehekesi Manhattanil müüma 1857. aastal, rullipaber mõeldi välja Saksamaal 1928.aastal.
 3.novembril 1969 ilmus Nõukogude Liitu esimene tualettpaber. Selle jaoks oli aasta varem Leningradi oblastisse Sjasski tselluloosi- ja paberikombinaati ostetud 2 suurt Inglise masinat.


Praegu toodetakse ka Eestis WC paberit, tõsi küll, meile jääb sellest toodangust vaid 10% ja ülejäänu eest, mis meile jääb, maksab Kehra tehas Eesti riigile saastemakse.
   Horizon Tissue Kehra paberivabrik kuulub Tolaram Gruppi peakontoriga Singapuris. Eestist kuulub sinna veel AS Baltex 2000. TG ehitas ka kurikuulsa Pagari tänava vangla ümber elumajaks.
   Tolaram Grupp tegutseb järgnevates maades: Benin, Kongo, Ghana, India, Indoneesia, Ivory Coast,  Nigeria, Singapur, Tanzania, Togo ja Eesti.
  See seltskond paneb mõtlema.


  
1. Korduvkasutatav WC-paber
Probleem: Tuleb tunnistada, et mida pehmem WC-paber, seda mõnusam kasutada seda on. Kahjuks pole sellised pehmed mittekihilised WC-paberid sugugi keskkonnasõbralikud. USA keskkonnakaitsjad nimetavad sellise WC- paberi kasutamist  «kahjulikumaks kui Hummeriga sõitmist».
Lahendus: Ehkki ka Euroopas toodetakse ka hellitatud tagumikega tarbijatele suur osa WC-paberist taaskasutatavast toorainest, katsetatakse siin mitmel pool korduvkasutatavaks WC-paberiks sobilikke materjale. Tõelistele ökokrattidele on juba olemas korduvkasutatavad WC-pühkimisrätid. Spetskangast valmistatud rätikud on pehmed ning nende tootmiseks pole langetatud ühtegi puud. Siiski vajab veel lahendamist kasutatud WC-rätikute ladustamise ja pesemise probleem.
 Siit.

16 august 2017

Blogist varastatud pilt skulptuuriks

Käisin Palal, sinna on tore skulptuur tehtud, kohalik rahvas ütleb, et Joss pani endale ausamba. Pala vallavanem on varem veterinaarina töötanud.





„Paari aasta eest märkasin ühel näitusel toda meierei juures tehtud fotot ning leidsin, et see väärib jäädvustamist, kuju püstitamist. Otsisin kunstnikke, kuni sain kaubale lätlastega Riia lähedalt,“ räägib idee autor Jozsef Weinrauch, Pala vallavanem.

Maaleht 31.05.2017


 Olin seda lugu natuke teistmoodi kuulnud, et Jaan Pärna nimeline mees vedaski igapäevaselt pulliga piima meiereisse kuni selle õnnetu juhtumini, aga eks sellistele juttudele ongi omane variaablus, iga rääkija paneb midagi juurde või võtab ära.

 Pilt tundus mulle tuttav, kodus otsisin oma pildi välja ja oligi seesama, jalutuskäikajas küljest ära lõigatud, osa valgeid täppe kõrvaldatud,  aga äratuntavalt palju kriipse-täppe-kärbsemusta on samad. Originaali vastu ei ole keegi huvi tundnud.



 

 Netti pilte riputades tuleb arvestada, et need hakkavad seal oma elu elama.

Aga ikkagi hakkasin jälgi ajama, püüdsin taastada pildi teekonda.
 

 1.jaanuaril 2013 panin blogisse pildi "Pulliga piima viimas", siin.

Ammust naljalugu mäletatakse rahvasuus tänini ning on säilinud ka üks Pala meierei ees tehtud foto, millel näha piimavankri ette rakendatud pull ja teda vaatama kogunenud külainimesed. Paar aastat tagasi, kui Pala raamatukogus oli näitus piirkonna elu-olu kajastavatest vanadest fotodest, oli seal väljas ka kõnealune pilt. Vallavanem Jozsef Weinrauch nägi seda ning tasapisi tekkis tal idee lustakas lugu külakeskkonnas nähtaval kujul jäädvustada, ent mõtte teostamine võttis päris palju aega.

Vooremaa 6.05.2017
 


 Ainuke ajaloonäitus Pala raamatukogus oli juuli-oktoober 2013, see.
Mälestuste jagajate hulgas selle pildiga seonduvat nime pole. Võimalik, et keegi oli pildi netist alla laadinud, jalutuskäikajas ära lõiganud ja raamatukokku näitusele saatnud.


  Ma ei teagi, mida asjast arvata.
  Olen selle pildi kapipõhjast välja toomisega nagu midagi ära teinud, aga samas kripeldab.
  Muuseumide töötajad ja erinevate ajalooraamatute ja -näituste koostajad on mulle sageli pildisooviga kirjutanud ja alati oleme kokkuleppele jõudnud.
  Samas on see, et siit blogist võetakse pilte, kõrvaldatakse blogile viitav tekst ning esitatakse Facebooki nostalgialehtedel enda omadena, igapäevane asi.
  Aga skulptuuri ei ole varem tehtud.
  


14 august 2017

Ateljeepilt koduõues

  Kaks ägedat ühes kohas tehtud pilti, külafotograafid olid väga loomingulised.

  Fotol peab olema ilus taust, maja sein selleks ei kõlba, seinale tuleb riputada lilleline riie, siis on ilus, alt on veel paista maakivist vundamenti ja voodrilauda. Lapsed peavad ka olema pildistamiseks ilusti riides, aga jalanõud... need ei ole olulised.

  Siia on atribuutikat tublisti juurde toodud: tool, lilled, album, aga tagant paistab endiselt vundamendi serv.
Mis ikkagi teeb pildist pildi? Kahtlemata on mõlemad hästi tehtud pildid.

Eve albumist.

11 august 2017

Mida perekond nägi?


Reenu Heinrich ja Loviisa lastega.
Isa ja lapsed nägid midagi hirmsat, ainult ema vaatab üksisilmi kaamerasse.

Aitäh Evele.

01 august 2017

Auto 1972


   1972. aastal oli autol teistsugune tähendus kui praegu, auto oli vähestel inimestel.


  Arvo on oma auto juures uhkust täis, kuigi kadedad kutsusid seda tüüpi sapakat üleolevalt maanteemuhuks.

Häid töötajaid premeeriti autoostuloaga. 7.novembri, oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ajaleht kirjutab, kes seekord autoostu loa said, lisaks loale pidi õnnelikul ka raha olema.

Raha- ja asjade loterii peavõit oli auto, aga nagu 1972.a 3.nov Edasi artiklist lugeda saab, peab autole ikka garaaži ka muretsema.

Valgemetsa pioneerilaager 1967, 1970

 Tuusikuid pioneerilaagritesse jagati odavalt vanemate töökoha ametiühingute kaudu, nii et lapsed olid laagrites selle järgi, kus nende vanemad töötasid. Näites Kukulinnas olid kaubandustöötajate lapsed, Võrtsjärve ääres masinaehituse töötajate lapsed. Laagrites oli suve jooksul kolm vahetust, igaüks kestis ligi kuu aega.










Vikipeedia ütleb, et 1972.a oli Eestis 35 alalist pioneerilaagrit.

















 Varem olen pioneerilaagrist kirjutanud siin.


20 juuli 2017

Autod 1973

Selline autosõit lastele 1973. aastal, aga kas Eestis või Lätis-Leedus, ei tea.

13 juuli 2017

1950-ndate rannariided

Seltskond Pirita rannas 1952. aastal.
1946.a esitleti Prantsusmaal bikiine, aga nende kandmiseni meie randades kulus veel 1960-ndateni aega, sellel pildil on kõigi naiste nabad peidus.
Bikiinidest ja Bikini atollist on siin juttu.




Võiks olla ka 1950-ndate või 1960-ndate alguse pilt. Mehel on jalas sellised supelpüksid nagu ERM-i blogis:

Minu isal olid ka sellised, kui ma väike olin. Pärast ujumist sai neile pikad püksid peale tõmmata, paela külje pealt lahti teha ja vasakust säärest püksid välja tõmmata.


02 juuli 2017

1950. aasta üldlaulupidu

  Laulupidu on kauaoodatud ülev sündmus, osavõtjad toovad kaasa mälestusi, pilte, meeneid. Laialt võttes on kõik laulupeod ühesugused, lähemalt vaadates aga ei ole olemas kahte ühesugust laulupidu.




Pärnu Lydia Koidula keskkooli lauljad.

Laulupidu on alati olnud tähtis vahend kodanike poliitilisel harimisel. Ühislauludest tekkinud eufooria on püütud suunata keisrihärra, isakese Stalini või mõne muu riigivõimu kiituseks. Jääb tunne, et meil on tore elada ja kõik tänu parteile ja valitsusele.














Rahva ühisest rõõmust kõneles leelutaja Laine Mesikäpp, õhutades laulus väljendama oma mõtteid ja tundeid.
Sirp ja Vasar, 29.juuli 1950


...
Tulgu kõik vallad vaatemaie,
linnad ligi laulemaie.
Tulge kõik me liidu velled,
Valgevene väljadelta,
Volga laiulta luhilta,
ühes koos kõik laulemaie,
südamesta hõiskamaie,
suure Stalini kiituseksi,
tänuks targale isale,
rõõmupõlve rajajale,
kalli kodu kaitsejale,
rahulipu hoidijale!




Kas kunagi on rahvas vaba?


Pildid Urmase albumist ja raamatust "Nõukogude Eesti 1950. aasta üldlaulupidu", Tallinn, 1951.

01 juuli 2017

Ümbrikupildid

  1950.-1960.-ndatel sündinud inimesed korjasid lapsena kirjaümbrike pilte. Saatsin lausa ajalehe "Säde" toimetusse kirja palvega mulle ümbrikupilte saata ja saingi terve suure paki neile saadetud ümbrikke, kahjuks on mu kogu aja jooksul kaduma läinud.
  Hiljuti sattus minu kätte kast ühest kuurist leitud kirjadega - 1950-ndate lõpu kirjaümbrikel olid väga ilusad suured värvilised pildid, 1960-ndatel läksid need juba hulga lihtsamateks ja väiksemateks. Tegin valiku minu jaoks huvitavamatest piltidest.









30 juuni 2017

Nõukogude kalevlased 1949

   Nõukogude korras, kus puuduvad vastuolulised klassid, kus võim on rahva käes ja töötajate võitlus toimub ühise eesmärgi saavutamise eest, on spordil ja kehakultuuril ääretult suur kasvatuslik tähtsus. Peale füüsilise karastuse ja arendamise kasvatab kehakultuur ja sport nõukogude inimestes neile vajalikke moraalseid omadusi: ausust, kollektiivsuse tunnet, seltsimehelikkust, töö-armastust, usku oma jõusse jne., mida ei saa arendada spordiga äritsev ja mahhineeriv kapitalistlik maailm oma sportlastes. Kehakultuuriorganisatsiooni ülesandeks on oma tegevus üles ehitada ja läbi viia sääraselt, et kasvatuslik külg tõeliselt tagaks õigete nõukogude inimeste kujunemise.
 lk 34

 
Kalevipoeg kivi ja kalevlane kuuli heitmas - kogu raamat on kaaneillustratsiooni vääriline.
  Koosneb üksikutest artiklitest erinevate spordialade kohta, värskelt omandatud nõukogulikus kirjaviisis. Vahel tundub nagu oleks meelega vint üle keeratud, ongi, aga mitte niivõrd  huumorimeelest kui hirmust - kes ei kohandu, ei jää ellu. Samas saab ülevaate tegelikust olukorrast ja ka ebaõnnestumistest.
  Allpool olen raamatu tsitaate illustreerinud erinevatest peredest pärit piltidega, tuleb tunnistada, et pildid on natuke hilisemad - kuni 1966-ndani.

 
Elagu kehakultuurlaste parim sõber sm Stalin!,  "Nõukogude kalevlased", lk 6.

 
Heli pildikastist, aga ei ole teada, kes on pildil. Poistel on käes diplomid, trikooga poisil on rinnal viisnurga ja sirbi-vasaraga embleem, aga kas K on "Kalev", ei tea, raamatu kaanel on teistsugune logo.

  Üle maa on tuntud stahhaanovlane-sepp Juhan Looaru, kelle rinnal helkiv kuldmedal tõendab ühtlasi, et ta on NSV Liidu maadlustšempion. Kiviõli kehakultuurikollektiivi, Nõukogude Eesti preemia laureaadi liikmeist on maadleja Valdur Vahemets täitnud juba 11 aasta plaani, kollektiivi liikmed sm. Mihkel Vaher 8 ja Aleksander Smirnov 7,5 aasta plaani. Samal ajal on sm. Vahemets ka maakonna maadlus- ja tõstetšempion. 
 lk 56
 
  Maadleja Valdur Vahemets on oma igapäevase tööga võitnud stahhaanovlase austava nimetuse. Valajana on ta ammugi täitnud isikliku viie aasta plaani ja täidab päevast päeva oma tööülesandeid 200-300 protsenti.
 lk 140

  Seltsimees Stalin ütles, et stahhaanovlased on kultuursed inimesed.
lk 45


 Ühes Tallinna vanakraamipoes olid müügil O.Maasingu diplomid. Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Diplom on antud 1951. aastal ajalehe Noorte Hääl karikavõistlustel ujumises. O.Maasing tuli 3x 100 m kombineeritud teateujumises meestele VSÜ Kalev II võistkonna koosseisus teisele kohale.
 

Vanemuise orkestrandid ja balletitrupp suusatamas, 1960-ndate algus: kükitab Jaan Saul, paremal  Erich Kõlar, Regina Tõško valge mütsiga, Jelena Poznjak. Arnold Kohvi tehtud foto.

  Seekord oli "lava" hoopis suuremõõtmeline ja "mängida" tuli grimmita ja kunstlike dekoratsioonideta, pelgamata rambivalgust. "Vanemuine" tõi publiku ette oma saavutused kehakultuuritöö osas ja alustas oma kollektiiviga teatejooksu Tartust Tallinna.
lk 54

 Ja juba samal sügisel saatsid Nõukogude Eesti töötajad oma tervitused meie pealinna Moskva 800. a juubeli pidustustele VSÜ "Kalevi" ja "Jõu" teatejooksjatega, kes katsid vahemaa Tallinnast Moskvasse (1100 km) ilma ühegi viperuseta. See suurjooks oli triumfiks ka vanemuislastele. Kuigi seekord ei olnud jooksjaiks nemad, ometi oli nendel kui esiklavastajail teeneid ka selles jooksus.
lk 54
1966, tõenäoliselt Alatskivil.
  Viljandis kalevlased saavutavad 6 meistritiitlit, neist 3 Erna Abel. Tulemustes esines mõningaidki üllatusi, sest võistluste kestes raske lume ja vihmasaju vaheldudes olid võistlustingimused erakordselt rasked. ... Tihedas lumesajus tuli tuli rohkesti ette võistlusrajalt eksimisi ning 53 startinust saavutasid lõpuaja vaid 19 võistlejat.
lk 98

   1948.a suusakrossi eel tehti ulatuslikke ettevalmistustöid. "Kalev" oli suures mures suusasidemete pärast, neid ei jätkunud kuidagi kõigile soovijaile. Ühingule anti suureis koguseis suuski, kuid sidemeteta. Läänemaal hakkasid kalevlased ise suusasidemeid valmistama. Kuid ka nii ei suudetud pääseda üldisest sidemete puudusest.
lk 148


   Poisid Tartus Tamme staadionil.

 "Kalev" aga sai null punkti, sest "Kalevi" kaks noortest jooksjaist koosnevat naiskonda eksisid teatevahetusel määruste vastu ja nende tulemused tühistati. Teise ebaõnnestumise põhjustas Tartumaa nõukogu vastutavate töötajate hooletu suhtumine. 4x1500m jooksus oli meeskondadesse määratud L.Viita ja R.Meesak, kuid Tartumaa nõukogu ei suutnud tagada nende jooksjate startimist, mistõttu "Kalevi" II meeskond platseerus oodatust tahapoole.
 lk 77

  Meeskonda loodeti täiendada koju tagasipöörduvate maanoorte parematega, kuid teel sõideti üksteisest mööda. Meeskonda oli võetud õpilasi, kelle saavutused aga võistlusjuhendi kohaselt arvestamisele ei tulnud. Kõigi nende asjaolude tõttu jäi Eesti NSV võistkond viimaseks.
 lk 99
1960.aasta ujumisvõistlused, võib-olla Elvas.

  Siinkohal väärib märkimist suur ja ebatavaline töö, mille tegid jahtklubi huvides Vabariikliku Vabatahtliku Tuletõrjeühingu keskuse töötajad eesotsas esimehe sm. A.Sorkiga. Pirita jõe suu süvendamisel oli bager tõstnud vasakule kaldale liiva- ja mudamäe, mille maht oli ligikaudu 1000 kantmeetrit. Selle kõrvaldamiseks tuldi suurepärasele ideele: kasutada tuletõrje abi. Tuletõrje tõi kohale 3 tugevajõulist mootorpritsi ja töötas 4 päeva. Siis oli ligi 5m kõrgune liivamägi maatasa "pestud". 18-atmosfäärilise survega veejoad ajasid liiva laiali kaugele plaažile ja paljude inimeste töövaev, mida oleks tulnud näha jõemudamäe laialikandmisel, oli säästetud.
   lk 50
Ajasid muda plaažile laiali?!

Kalasportlaste autasustamine 1960.
 
  Kuid õige Nõukogude õngesportlane ei peida end üksnes vaiksesse jõeroogu või kaunile järvekaldale, et küttida kala. Nõukogude õngesportlane on eelkõige aktiivne Nõukogude kodanik, kes võtab innukalt osa ühiskondlikust elust. Möödunud aastal võtsid õngesportlased esmakordselt täies spordivarustuses ja organiseeritult osa 1. mai demonstratsioonist. 
  lk137

Tsitaadid raamatust "Nõukogude kalevlased", pildid Anu, Sirli, Marguse, Heli, Helja jt perealbumitest.