15 oktoober 2017

Vello Saage raamatud



Bareljeef Forseliuse kooli seinal, Vello Saage raamatutega.

Vello Saage õpilaste Lea ja Meritiga 1970-ndate lõpus.


2017 - Vello Saage raamatud utiliseerimist ootamas, kaaned ära ja Räpina paberivabrikusse.


   
Praegu on raamatute hävitamine võtnud enneolematud mõõtmed, utiliseerimise punktid ei jõua nii palju vastu võtta, kui tuuakse, rääkimata sorteerimisest.

Kas me kahetseme seda kunagi või ei ole tõepoolest enam vanu raamatuid vaja?
 

14 oktoober 2017

99 aastat tagasi

  Tallinnast. Walimisepäevad 21. ja 22. jaan. olid ärewad ja põnewad wist küll igal pool, Tallinnas isiäranis. Kuhu aga waatasid, paistsid silma seintel, sammastel ja plankidel erakondade walimisekutsed ja kihutuslehed. Neid oli pühapäeval nimelt kirikulistel wastik waadelda. Ja üleüldse on need erakondlised üksteise laitmised, mustamised ja muud "mahategemised," mis tihti isikliseks sõimuks tihenewad, mõistlikumatele inimestele niihästi tüütawad kui inetud. Kõige kaugemale läinud olid selles halbis tooruses nr. 5. nimekirja mehed, kelle weripunasel lehel w e r e k a r i k a s endise aja weriste sündmuste meelde tuletusega seisis. Otsekohene meelte kihwtitus!!!

  Ristirahwa Pühapäewaleht, 26.01.1918 


21.jaan 1918 olid Eesti Asutava Kogu valimised.

09 oktoober 2017

Kaart 1956

  Leidsin antikvariaadist ühe 1956.a Rootsist saadetud postkaardi, püüdsin selle tekstist järeldusi teha.












 Eeldasin, et Raim on lühend Raimondist ja pojal on emaga sama perekonnanimi, niisiis on kirja saatja Raimond Saariste, kes on üsna segaduses Eestis toimuvast: paistab, et poeg hoolib väga oma emast, kuid aadressil tituleerib oma ema seltsimeheks ja ENSV on nii eesti kui ka vene keeles ja paljude punktidega ja siis veel inglise keeles Sovjetunion ka. Neil on mingid dokumendid vaja korda ajada, ema on saatnud telegrammi, kus on väljend "sündimine õige" ja poeg lubab nädala jooksul tunnistuse saata. Ma hästi ei usu, et 1956.a ema Rootsi pojale külla lubatakse, aga mine tea.

  Guugeldamine andis 1942.a 6.märtsi Sakala artikli:
 Kes saabusid sõjavangist
Autobused sõidavad uuesti sõjavangide järele
Mõni päev tagasi saabusid teatavasti kodumaale järjekorraliselt 64 eestlast-sõjaväelast, kes viibisid Saksamaal sõjavangis. Kahel omnibusel toimetati vangilaagrist tagasi koju 56 meest ja raudteel saabus 8 meest. Toome allpool saabujate nimed, kuna nende seas on ka terve rida Viljandist ja Viljandimaalt pärit olevaid sõjaväelasi. Nagu nimestikust nähtub, on saabunud sõjavangid enamuses ohvitserid, nende seas vaid piiratud arv allohvitsere. Kuna vangilaagris on veel eesti ohvitsere ja allohvitsere, siis sõidavad autobused veel tagasi Saksamaale, et ära tuua ka viimaseid maha jäänuid.
Saabunute nimed on järgmised: 
...
leitnant Raimond Saariste
...

 6.märtsil 1942 oli Eesti Laskurkorpus veel moodustamata ja Velikije Luki lahing olemata. Kust need mehed siis Saksamaale sõjavangi sattusid? Arvan, et need olid Eesti Vabariigi sõjaväelased, kellest moodustati 1940.a lõpus - 1942.a alguses 22. territoriaalne laskurkorpus ja kes saadeti kohe sõja alguses rindele Porhovi-Dno-Staraja Russa piirkonnas. Suurem osa ellujäänud eestlastest andis end või langes sakslaste kätte vangi, järelejäänutelt võeti relvad ja nad saadeti tagalasse. Saksamaalt sõjavangist toodi mehed 1941.a lõpus Eestisse, kus neid kohustati astuma Saksa relvajõudude teenistusse. Võimalik, et kõiki ei jõutud 1941.a lõpus ära tuua.
  Paistab, et Raimond ei ole tahtnud enam rohkem venelastega kokku puutuda ja on end ka Saksa vormis rindele minekust ära nihverdanud ning põgenenud Rootsi.Võimalik, et ta oli juba üks 1943.a kevadel Rootsi saabunud 1000 eestlasest.

  1944. aastal, eestlaste massilise põgenemise ajal, oli kõige populaarsem põgenemise siht Rootsi, kuhu oli 1944.a lõpuks saabunud umbes 33 000 eestlast ja eestirootslast. 1945.a 1.aprilli seisuga arvati olevat Rootsis 26-27 000 Eesti põgenikku.

  Raimond on jäänud Rootsi, elab Skövdes, aga suur osa põgenikest liikus N Liitu tagasisaatmise hirmus edasi Austraaliasse, USA-sse, Kanadasse, Suurbritanniasse jne.



05 oktoober 2017

Õpetaja 1969

Tartu 11. 8-klassilise kooli 3.klassi õpilased oma klassijuhataja Elinaga 1969.aastal. 

  Lapsed imetlesid oma sooja südamlikku ja lahket õpetajat, kes oli lisaks ka noor ja ilus ning käis moodsate omaõmmeldud riietega. Klass kujunes väga kokkuhoidvaks, kohtutakse siiamaani.
  Keegi ei osanud aimatagi õpetaja rasket lapsepõlve. 
  Elina ema saadeti Teise Maailmasõja ajal Leningradi lähedasest ingeri külast kohustuslikus korras Saksamaale tööteenistusse, kus armus samas talus töötavasse poola sõjavangi. Abielluda neil ei lubatud. 1944.aastal soome töölised vabastati ja viidi Soome, kus sündis Elina. Tema isa ei saanud mitte kunagi teada, et tal tütar on. Kui Elina oli poolteist, saadeti Nõukogude Liidu kodanikud Soomest tagasi N Liitu, emal õnnestus sõita õe juurde Eestisse. Emal oli suuri probleeme sissekirjutusega ning kui Elina oli neljane, küüditati ta koos emaga Siberisse. 7-aastaselt Siberist naastes ei osanud ta eesti keelt, aga kuna ema ei saanud Viljandis, kus oli vene kool, tööd, siis tuli alustada  kooliteed umbkeelsena eesti koolis.
  Elina on siiamaani õpetaja, südamlik ja lahke ning temas ei ole kübetki tigedust, hoolimata oma lapsepõlvest.

 Tartu 11. 8-klassiline kool oli Komsomoli tänavas, praegu kannab see Kroonuaia nime.

30 september 2017

An-2 1947-2017

  An-2, mida meil kutsuti ka metsavahiks ja moosiriiuliks, sai 70-aastaseks, esmalend oli 31.augustil 1947.aastal. Maailma suurim ühemootoriline kahe kandepinnaga lennuk.

  An-2 töötati välja Nõukogude Liidus Antonovi konstrueerimisbüroos.
  1947-1992 ehitati neid umbes 17 000.

  
Eesti Kaitseväe An-2 Ülenurme lennuväljal 2013.

ALMAVÜ An-2 Ülenurme lennuväljal 1975.

  An-2 saab kasutada väga lühikestel murukattega tõusu- ja maandumisradadel (150-180m).
  An-2 kütuse (aviobensiin oktaanarvuga 92) kulu tunnis on 180 liitrit ja mootoriõli kulu 3 liitrit.
Lendurite kabiini mõlemalt istmelt on juhtimine dubleeritud. An-2 võimaldab pardale võtta 12 reisijat või 10 langevarjurit või paigaldada salongi suur 1400 liitrine vedelikumahuti.
 Varisemiskiirus ca 50 km/h, lennukaugus 1390 km.

   
An-2 kasutati liinilennukina, sanitaarlennukina, põldude pritsimiseks, langevarjuhüpeteks, korraga mitme purilennuki sleppimiseks. Kord aastas korraldati Ülenurme lennuväljal lennupäevi, umbes nagu praegu lennumuuseumis, ja siis sai osta pileti ja ümmargusest lennukiaknast Tartu linna ülevalt vaadata.


Niiviisi transporditakse purilennukeid ühest punktist teise. 6 lennukit on palju ja ohtlik, ise olen näinud üleliidulistele võistlustele An-2 saabumas 3 purilennukit sabas.

             Urmas vanematega lennukiuksel 1963. aastal.

    Marsruute muudeti aja jooksul, aga Tartu lennuväljalt oli mingil ajal võimalik An-2-ga lennata sellistel marsruutidel nagu:
  Tartu-Jõhvi-Narva-Leningrad;
  Tartu-Põltsamaa-Tallinn;
  Tartu-Viljandi-Pärnu-Kihnu-Pärnu-Kuressaare-Kärdla;
  Tartu-Piirissaare;
  Tartu-Pihkva;
  Tartu-Võru.

Tavaliselt lennati visuaallendu 300-500m kõrgusel, kehva ilmaga ka madalamal.
 





e-Bay-st leidsin 1978.a Tartu - Leningrad lennukipileti, lennanud on Tamm, Toomas Jüri poeg.


Endine Tartu lennujaama juhataja Rein Mark meenutas, et NSVLi ajal opereeris väikesaarte vahel An-2, mida rahvasuus kutsuti metsavahiks. “See oli selline lennuk, mis pilvise ilmaga raputas korralikult. Mõnel oli juba lennukisse astudes pruun paberkott ehk oksekott käes,” meenutas ta. Kuid lendamine oli populaarne, sest ajavõit oli oluline.
“Aeroflot lendas sinna, kuhu käsk tuli,” ütles Mark. “Seejuures ei vaadatud ei kasumit ega kahjumit.” Nii lennati Tartust Kärdlasse ja Kuressaarde ning Pärnu kaudu ühel päeval Kihnu, teisel Ruhnu. Jak-40 lendas Tallinnast Kuressaarde ja Kärdlasse. “Saaremaa oli suletud saar, tuli läbida kõik protseduurid, näidata ette vajalikud load, kui polnud saare elanik,” meenutas Mark. Ka Piirissaarde lendas An-2 iga päev. Sellega viidi saarele toitu, medikamente ja muud vajalikku. Saare inimesed said aga lennukiga linna.
Tol ajal olidki vaid Eesti-sisesed lennud. Moskva ja Kiievi liinid tulid Marki sõnul alles hiljem.
Mark meenutas ka piletihindu. Lennupilet Tartust Pärnusse maksis 5 rubla, Kuressaarde 7 ja Kärdlasse 9 rubla. Marki väitel oli madalaim palk sellel ajal 40rubla, kuid paljud teenisid ka 70-90 rubla..
Postimees, 10.veebr 1985.

2014.a Ämaris.

 Praegusel ajal on kaks An-2 veel Eesti Kaitseväel, aga räägitakse, et viimast aastat.
Neid kasutatakse kerge transportlennukina, langevarjuhüpetel, metsatulekahjude kustutamisel, lennatud on isegi Rein Rannapi klaveriga. Seda lendavat muuseumi kutsutakse ka meelsasti kõikvõimalikele Euroopa lennuüritustele.




19. oktoobril 1977 (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada lennukit An-2. Katse ebaõnnestus. 

10 aastat hiljem, 1987.a maandus Läti venelasest piloot An-2-ga Ojamaa lähedale rannavette, sest kütus lõppes napilt enne maa kohale jõudmist otsa. Piloot sumas kaldale ja palus poliitilist varjupaika. Väetiselennukitele anti üldiselt kütust niipalju kui hädapärast vaja läks, aga see piloot oli endale lisa hankinud. Hiljem pages mees edasi Austraaliasse.


Minu pildid.
Lennukiga perepildid Urmase albumist.
Purilennukitega pilt on siit.

20 september 2017

Tallinna katused 1944

 Terveksjäänud majade auklikud katused on väga mõjuvad. Vasakpoolsel majal on veel alles poolteist rida ärarebitud plekki.
Fotol Niguliste kirik ja tagaplaanil praegune Õiguskantsleri Kantselei

Eve albumist.

19 september 2017

Mässava mere taustal

  Selline tormise mere ja purjekaga taust on väga pretensioonikas, minu arvates vasakpoolne naine sobib pilti, parempoolsed inimesed aga mitte, aga võib-olla on ka kõik ühtemoodi naljakas.
  Aga koht paistab olevat populaarne, rohi on ära tallatud ja rämpsu täis.
  
Vasakpoolse pildi ostsin antikvariaadist, parempoolne on kunagi fotomuuseumi ekspositsioonist maha pildistatud, ülemine serv puudu.

17 september 2017

Rehepeks

Rehepeksupilte on albumites palju. Fotograaf tuli sinna, kus oli palju rahvast.


Rehepeksumasinad tegid elu hulga kergemaks.

 Esimesi hobustega veetava auru rehepeksumasina omanikke oli Karulas
Kolski küla Rõõmu talu peremees Hans Kargaja. Esimene Karula “Masinatarvitajate
Ühisus” ostis 1912. aastal aurujõulise isesõitja “Marschal” ja 1928. aastal teise. 1920.
 aastate algul toodi mõned väiksemad mootori jõul ja hiljem traktori jõul töötavad
rehepeksumasinad. Masinaga rehepeks oli palju kergem, see oli talus nagu pidupäev.
Kui esimesed aurumasinad tulid ja oli masina juurde minek, ei osanud naispere kuidagi riietuda.Vahel pandi selga päris uus kleit. Rehepeks on ikkagi must töö, kas masinaga või ilma ja kui vahest masina juures määrdega üksteise “grimmeerimine”
tuli ja lõpuks veel veega valamine, siis oli mõnigi uus kleit päris vana. Oli masin
naabruses ja peremees teadis, millal temale masinavedu on, siis mõned päevad enne
läks peremees pussiga ja verenõuga lauda juurde, valis ühe tublima oina ja see pidi
oma elu ohverdama masinarahva – rehepeksjate – kehakinnituseks. 

Masinalaskmiseks tapeti alati lammas, vahest suvipõllu peksuks mõni selleks ajaks
söödetud põrsas. Perenaisel olid masinaeelsed päevad kibedad tööpäevad, keeda
sülti, küpseta saia, tee võid, paksu piima ja muid sadasid toimetusi. Juhtus ka seda, et
mõnes talus söödi masinalaskmise ajal 2-3 lammast,kui vihmased sügisilmad olid.
Töörahvas tuli hommikul kokku, oli ilus ilm, sõid hommikusöögi, töötasid lõunani,
sõid lõunasöögi, pärast hakkas vihma sadama ja tööl lõpp.
(KV 74, Karula khk ja vald)
Siit


16 september 2017

Natalia Zabila "Kõikidest", 1953

1953.aastal ilmus Ellen Niidu tõlkes eelkooliealistele lastele mõeldud ukraina lastekirjaniku Natalia Zabila lasteraamat "Kõikidest", tiraaž 40 000.
Raamatu teine pool on selline:


 Raamatus olev pilt, väike mongoliidsete näojoontega tüdruk Stalini süles, oli väga tuntud nii plakatite kui ka skulptuuridena, oli õnneliku lapsepõlve sümbol.


   Lugu ise Stalini ja lapsega oli niisugune.
   1936.a sõitis Moskvasse Staliniga kohtuma Burjaadi-Mongoli Autonoomse Vabariigi delegatsioon. 
Delegatsiooni juht rahvakomissar Ardan Markizov võttis spetsiaalselt kaasa oma 7-aastase tütre Gelja, kes ulatas kohtumisel Stalinile lilled sõnadega: "Need lilled on Teile kingituseks kõigi Burjaadi-Mongoli laste poolt." Liigutatud juht tõstis tüdruku kätele ja suudles teda. Kohtumisel oli palju fotograafe ja filmimehi, kes selle kõik jäädvustasid.
Vaadake, millised vildid Geljal jalas on!
Gelja oli lühend nimest Engelsina (pandud Engelsi järgi), tal oli ka vend Vladlen (Vladimir Lenin). Sellest järeldus, et tema vanemad pidid olema ideelised kommunistid.
 Fotod sellest kohtumisest olid järgmise päeva ajalehtede esikülgedel kirjaga "Aitäh õnneliku lapsepõlve eest!"

  Selle koha peal oleks ilus lugu ära lõpetada, aga see läheb kahjuks edasi.
  Järgmisel, 1937. aastal Gelja isa Ardan Markizov arreteeriti kui Jaapani spioon ja lasti maha.
  Sugulased seda ei teadnud. Galja kirjutas ema etteütlemisel isa süütuse kohta Stalinile kirja ja pani juurde sellesama pildi. Vastust ei tulnud. 
  Mõni aeg hiljem arreteeriti ka ema, aasta pärast saadeti ta edasi asumisele Turkestani linna Lõuna-Kasahstanis, kuhu sai ta minna koos lastega. Gelja võttis kaasa Stalini kingitud kella ja grammofoni. Asumisel töötas ema linnahaiglas lastearstina. Kahe aasta pärast leidsid haigla medõed Galja 32-aastase ema ühe öövalve ajal surnuna. Surma kohta oli mitmeid versioone, aga üldiselt ei uuritudki seda. 1990-ndatel oli Geljal võimalik tutvuda ema KGB toimikuga, seal oli ema kõrvaldamise käsk olemas.
  Gelja elu kulges edasi mööda lastekodusid, kuni üks emapoolne sugulane ta üles otsis ja lapsendas. Gelja sai uue perekonnanime, mis tõenäoliselt päästis ta elu.

 Ümbritseme orvud emaliku helluse ja armastusega.
Saatuse irooniana tagaplaanil Gelja ja Stalini plakat.


  Foto Stalinist ja Geljast oli hakanud oma elu elama, juhi pilte hukatud rahvakomissari tütrega üritati ära korjata, aga see osutus võimatuks. Ideoloogid otsustasid tüdruku ümber nimetada, et sellel pildil polegi Gelja, vaid tadžikk Mamlakat Nahangova, laps kes sai kuulsaks ülikiire kahe käega puuvilla noppimisega, oli selle eest isegi saanud Stalini käest ordeni ja kuldkella.
  Ei ole väga sarnane Gelja pildiga, aga kahelda ka ei juletud.

Mamlakat. Tema järgi kandsid peaaegu kõik sõjaeelsed Nõukogudemaa lapsed tikitud tübeteikasid.
Mamlakatist sai täiskasvanuna Dušanbe pedagoogilise instituudi dotsent inglise keele erialal, kuid andmed tema kohta on vastukäivad, mõningatel andmetel emigreerus USA-sse.

   Huvitav on see, et meie 1953.a raamatus on mainitud ikkagi Geljat:
   Ja kui Kremlis päeval helgel
   Gelja sülle võttis ta,
   siis ta mõtles, see on selge,
   kõigist lastest meie maal:  
   
  Kui Stalin Geljat kätel hoidis ja hellalt naeratades fotograafide poole vaatas, oli ta tüdruku jaoks arusaamatus keeles Beriale öelnud: "Momašore eg tiliani." Gelja hoidis neid armastatud juhi sõnu meeles pikki aastaid, tähenduse sai teada alles täiskasvanuna: "Korista see täikrae siit ära!"
    Engelsina Ardanovna Tšeškova töötas ida-uuringute instituudis, oli doktorikraadiga, elas suure osa oma elust Indias, tema esimene abikaasa oli Nõukogude kultuuriatašee Indias. Suri 2004. aastal.
Fotod netist.