13 detsember 2017

Jaak Juske kaaperdas blogipostituse

Ostsin Jaak Juske värskeltilmunud raamatu "Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist".
Sada lugu, iga aasta kohta üks.
Välja antud Eesti Vabariik 100 raames ja rahadega.


1959.a lugu tundus tuttav - sõna-sõnalt minu blogipostitus siit, 9.märtsist 2017.
 Selle postituse jaoks tegelesin teemaga nädal aega, lugesin arstide elulooraamatuid ja muid materjale, et teemat endale selgeks teha, tundub, et hästi sai, kui ajaloolane on valmis seda enda oma pähe avaldama.
Blogist kopeeritud lehekülg Jaak Juske raamatus.


  Kas sissejuhatuses olnud lõik, et ta on kasutanud neis ja neis ajalehtedes ilmunud materjale ning teisi internetis leiduvaid allikaid, tähendab seda, et kõik on seaduslik?
Jaak Juske tituleerib ennast väikses kirjas raamatu koostajaks, mitte autoriks, sellest hoolimata peaks artiklite autorite nõusolek olema.
  Kas lugupeetud usundilooõpetaja ja Tallinna linnavolikogu liige Jaak Juske on varas või ongi nii, et ka mina võin võtta Jaak Juske blogipostitusi ja anda neist välja raamatu?

  Kirjutasin eelkõige sellepärast, et blogi lugejad ei hakkaks küsima, miks ma Juske raamatust oma postitusi maha kirjutan.




08 detsember 2017

Hääd uut aastat! 1924

  
  Väga huvitav kaart, nii süžee kui ka teostus, saadetud uusaastasooviga M.M.-lt neiu M.Kleesmendile.
  Ohtra hõbedaga fotopostkaart on roosa ja kollaka värviga väga korrektselt koloreeritud, aga punane värv on hiljem oskamatult peale plätserdatud.
  Kas siin on kritiseeritud ülearust söömist, mis inimesi kaugendab või on tegemist hoopis jäätisereklaamiga?

03 detsember 2017

Poiss säraküünlaga 1960

  Nõukogude ajal ei teadnud uskmatud tavainimesed esimesest advendist mitte midagi.
Kuused tulid müügile pärast jõulu. Kes jõuluks kuuske tahtis, pidi ise metsast tooma, aga teedel võidi kontrollida ega autos kuuske pole.
 Kuuse taga olev tselluloidnukk oli pea kõigil tolleaegsetel lastel.  Aga rong oli väga vähestel. 
Võiks olla N Liidus toodetud võtmega üleskeeratav rong, sest elektrirong "Pionerskaja" oli kolme rööpaga, aga on ka võimalik, et poisil oli mõni piiritagune sugulane, kes sellise kalli kingi saatis. 

Elleni albumist

30 november 2017

Sinimustvalge 1981

 Küsitlesin nõukogude ajal sinimustvalge kasutamise kohta oma tuttavaid. Kõik nad rääkisid enam-vähem sama juttu, et nad teadsid lapsest peale, et selline värvikombinatsioon on keelatud, et nii ei tohi joonistada ega meisterdada. Spetsiaalselt mu tuttavad sinimustvalgeid asju taga ei ajanud, aga kui näiteks Lätis hakkasid silma sinimustvalged sokid, siis ikka ostsid ära küll.
 Enamusel mu tuttavatest oli tol ajal olnud mõni ese, kus oli sinist, musta ja valget peal, aga mitte triipudena ega õiges järjekorras, vaid aimatava värvikombinatsioonina - talvemüts, sall, sokid, kindad. Üks tuttav oli suure saladuskatte all näinud ka naabripoisi vanaisa sinimustvalget sõrmust.
  Ükski terve mõistusega inimene ei läinud nõukogude ajal sinimustvalge lipuga lehvitama - karistus oli väga karm. Aga väikseid, sageli ainult omanikule arusaadavaid sinimustvalgeid esemeid ikka kasutati.


Tiina nõukaaegne sinimustvalge hambahari.

See Andrese müts oli teadlik sinimustvalge ost.


 1981.a Loomingu 9.numbris ilmus kunstiinstituudi üliõpilase Andrus Rõugu luuletus, mille kohta ei osanud toimetajat asendanud Teet Kallas midagi arvata, kuni talle tuldi ütlema, et see luuletus on akrostihhon, luuletus, mille ridade algus- või lõpptähed annavad kokku sõna või lause.


Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa


Looming nr 9 1981

Aga aeg oli juba niikaugel, et Loomingu toimetaja Kalle Kurg jäi oma kohale alles.
Andrus Rõuk küll kustutati 27.oktoobril 1981 üliõpilaste nimekirjast nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, kuid võeti 1984.aastal tagasi.


 Saladuslik ja protestihõnguline oli ka laevade pommitamise mäng, nimelt kasutasime tähestiku asemel keelatud nime KUPERJANOV, see on 10-täheline ja ükski täht ei kordu.

28 november 2017

Laadapildid





Tundub, et laadafotograafidel oli koguaeg kiire ja pisiasjad neid ei huvitanud. Siin näiteks on auto pandud kahe tausta vahele - ühel loss ja teisel meri laevaga.
 
  Seltskond ei mahu hästi ära ning vasakul on näha taustapildi karkassi, seda konstruktsiooni vaadates arvan, et vahel ikka kukkusid need taustad ümber ka, võib-olla isegi inimeste peale.

Jälle kahe tausta vahel! 3.juulil 1927.a Mehikoormas. 3 nime on kenasti taha kirjutatud, selle eksemplari omanik on vist olnud keskel seisev noormees.

24 november 2017

Aatomijärv 1965

   Rahumeelne aatomikasutus oli 1960-ndatel N Liidu kinnisidee, üldises aatomivaimustuses püüti leida aatompommile kasutusotstarvet ka rahvamajanduses. Töötati välja hiigelsuurte lennukite, rongide, laevade, kosmoselaevade jms projekte, mis kõik pidid aatomikütusega tööle hakkama.
    Tuumareaktsioon on kahtlemata geniaalne leiutis, ainult et sellest tekkiva saastaga ei osata midagi peale hakata.

  1962.aastal käivitati NSV Liidus rahumeelsete aatomiplahvatuste programm.  Leiti, et see on suurepärane võimalus kerge vaevaga suuri maapinnamassiive teisaldada, nii saab teha hõlpsasti sügavaid järvesid ja kanaleid. Kui kaevata sügav puurauk ja panna pomm sinna sisse, siis saab plahvatusega tekitada suure augu. Plahvatuste kraatrid oleksid väga mugavad veehoidlad, kuhu oleks hea ära paigutada kevadist tulvavett. Plaanis oli teha umbes 40 sellist veehoidlat. Projekti läbiviimiseks tuli välja töötada nn puhta aatomiplahvatuse metoodika, et reostus oleks võimalikult väike.
  Töötati välja 2 projekti, edukas oli projekt KB-11, mille katsetused olid 1964.a Semipalatinski polügoonil.
  Ameeriklastel oli samal ajal käsil analoogiline projekt, selle nimi oli Sedan, katsetused olid 1962. aastal Nevada polügoonil. Aga nõukogude spetsialistid suutsid välja töötada suurema puhtuseastmega protsessi: venelastel oli see 94 %, ameeriklaste 70 %vastu. 94 % tuli tuumareaktsioonist, mis ei andnud radioktiivseid produkte.

Rahumeelne aatomiplahvatus toimus 15.jaanuaril 1965 hommikul kell 5.59.59, umbes 80 km Semipalatinskist edelas.

Sellest on netis video:
 https://www.youtube.com/watch?v=8nzMQdJ9ENs



Pomm pandi puurauku sügavusega 178m. Võimsus 170 kilotonni, võrdluseks, et Hiroshima oli 20.
Plahvatus paiskas 10,3 milj tonni pinnast kuni 950m kõrgusele, moodustades kraatri diameetriga 430m ja sügavusega 100m. Eesmärk oli, et auk oleks sügav ja pind võimalikult väike, et suurvesi, mis kevadel augu täidab, suve jooksul ära ei auraks. On andmeid, et plahvatuspilv kattis 11 asustatud punktiga territooriumi, kus elas 2000 inimest.

Olgu aatom töölistel, mitte sõduritel!

1965.a kevadel ühendati Tšagani jõe säng kraatriga, kasutades tavalisi, keemilisi plahvatusi ja buldoosereid. Buldooserite kabiinid olid kaitstud tinaplaatidega, paksusega 5mm. Kokku töötas saastatud tsoonis 182 inimest, mõningatel andmetel üle 300. Ametlikel andmetel 182 inimesest 121 sai kiiritusdoosi 3 röntgenit, 37 inimest 3-5 röntgenit, 24 inimest 5-9 röntgenit. Öeldi, et keegi töötajatest ei saanud doosi üle 9 röntgeni. Aga osavõtjate trükis avaldatud mälestuste põhjal kannatasid kõik mingite krooniliste haiguste all.


Tšagani järv ehk Aatomijärv
  
Kevadine suurvesi täitiski kraatri ja tekkis kunstlik veekogu mahuga 17-20 milj m3 - Чаганское озеро, Атом-Коль (Атомное озеро).

1966. a Izvestija kirjutas:
Pommiplahvatuse tulemusena loodi suurepärane Tšagani järv puhta läbipaistva veega. 
...
Saigi teoks sündmus, mida oli kaua oodatud. Ilm oli palav nagu neis paigus ikka ja veepind meelitas. Lõpuks meedikud ütlesid: "Hästi," ja kõik asula elanikud jooksid randa ning supeldi kaua ja südamest.

1960ndate lõpus uuriti jääkradiatsiooni mõju elusorganismidele. Nende eksperimentide käigus transporditi mõne aasta jooksul järve igasuguseid elusorganisme: 36 liiki kalu, nende hulgas Amasoonase piraajad, 27 liiki molluskeid, 32 liiki kahepaikseid, 11 liiki roomajaid, 8 liiki imetajaid, 42 liiki selgrootuid, peaegu 150 liiki taimi, sealhulgas vetikaid. Enamus nendest ei olnud sobivad kohaliku floora ja fauna jaoks ja 90 protsenti neist hukkus. Ellujäänud liikidel märgiti mutatsioonide suurt hulka ja järglaste välise kuju muutumist, näiteks magevee vähk suurenes erakordselt palju. 1974.a pandi see uurimisjaam kinni.
Mitte keegi ei saanud aru, et järves on surnud vesi.


Asula lähedale, mitte kaugele järvest, paigutati strateegilise lennuväe diviis. Sõjaväelased elasid koos perekondadega, tegelesid aiandusega. Hästi kasvas. Kui diviisi asukoht poleks olnud rangelt salastatud, oleksid nad saanud üleliidulise tunnustuse. Räägiti, et arbuusid kasvasid armee järelhaagise suuruseks. Aga siis tulid meedikud, kontrollisid kohalikke looduse imesid dosimeetriga, tuli välja, et radiatsiooni taseme poolest erinevad nad üsna vähe rikastatud uraanist. Siis toodi Tšagani tankid ja sõjaväe territooriumi juurviljaaiad tehti maatasa, aga diviisi ümber ei paigutatud, ainult ise ei tohtinud enam süüa kasvatada. Aga Tšagani ilmus uus veterinaaria kliinik, kuigi vajadust selle järgi polnud. Kliiniku kattevarjus töötasid tegelikult kiiritatud inimesi uurivad arstid. Alles okt 1989. aastal nimetati see ümber Tervishoiuministeeriumi radioloogia dispanseriks.

  Kasahstan on kandnud Tšagani eriti tugevasti tuumakatsetuste all kannatanud territooriumi nimekirja.


Fotod ja info internetist.

21 november 2017

Amandus Adamson oma ateljees 1926


Väga uhke fotograafiliselt paljundatud postkaart, Amandus Adamson on modelliks tema enda ateljees. A. Möldroo andmetel poseerib ta naiskunstnik Neumannile. Silma hakkavad pliidipuud põrandal, riiulitel leiduv tahab ka uurimist.

   Postkaart on saadetud Ülo sünnipäeva seltskonna poolt 16.09.1926 Maryle Taagepera tiisikushaigete sanatooriumisse.

Ostetud vanade raamatute poest.


19 november 2017

Nikolai Nossov "Vitja Malejev koolis ja kodus" 1951

 Kirjanik Nikolai Nossov sai kuulsaks Totu- raamatute sarjaga: "Totu ja ta sõprade seiklused" 1953-1954, "Totu Päikeselinnas" 1958, "Totu kuul" 1964-1965. Totu triloogia eest sai Nossov 1969.a Krupskaja nimelise riikliku preemia.

 Neist kaks esimest olid lapsepõlves minu lemmikraamatute hulgas, aga kui püüdsin neid oma lastele lugeda, siis tundusid tapvalt igavad. Samas imetlen tolleaegset Nossovi tulevikunägumust tehnikaimedest, väga paljud asjad on teoks saanud, meil praegu täiesti igapäevased.

 Elukutselt oli Nikolai Nossov filmirežissöör. Ta sai Teise Maailmasõja ajal, 1943. a Punatähe ordeni
õppefilmi "Tankides kasutatavad planetaarülekanded" tegemise ja selle juures üles näidatud töökangelaslikkuse eest.



  Aga tegelikult tahtsin kirjutada 1951.a ilmunud Nikolai Nossovi raamatust "Vitja Malejev koolis ja kodus", mis sai 1952. aastal Stalini 3.järgu preemia, eesti keeles ilmus ka kohe, 1952. aastal. 1954.a tehti raamatust film "Kaks sõpra".
  
  Nii nagu "Totu kuul" raamat jääb igavese poleemika objektiks, kas Nossov irvitab selle üle, kuidas NSV Liidus turumajandust mõistetakse või sarjab ta kapitaliste-vereimejaid siiralt, nii ka Vitja Malejevi raamatu oktoobrirevolutsiooni aastapäeva kirjeldust lugedes tekkis mul küsimus, kas autor irvitab või poeb - nii üle vindi keeratud on see päev:

  Ja siis saabus päev, mida me kõik juba ammu kärsitult ootasime - seitsmes november, Suure Oktoobrirevolutsiooni pidupäev. Ma ärkasin üsna vara ja jooksin kohe akna juurde. Päike polnud veel tõusnud, kuid oli juba päris valge. Taevas oli puhas, sinine. Kõigil majadel olid punased lipud ning Lenini ja Stalini portereed. Süda läks mul rõõmsaks, nagu oleks uuesti kevad käes. Sel pidupäeval on hinges millegipärast nii kerge, nii hea tunne! Millegipärast tuleb meelde kõik, mis on kõige parem ja meeldivam. Unistad millestki imelisest ja tahaks ruttu suureks kasvada, väga tugevaks ja julgeks saada ning igasuguseid kangelastegusid ja vägitükke korda saata: tungida läbi põlise taiga, ronida ligipääsmatuile kaljudele, kihutada lennukiga sinises taevas, laskuda maa alla, toota rauda ja sütt, ehitada kanaleid ja niisutada kõrbeid, istutada metsi või töötada stahaanovlasena tehases, teha mingeid uusi toredaid masinaid, et isa ja ema oleksid minu üle uhked ja et ka Olga Nikolajevna oleks uhke ja et meie kõige kallim, kõige armastatum sõber ja õpetaja suur Stalin mind kiidaks.
lk 60
 
  Viimane, minu poolt rasvaseks tehtud osa on kordustrükkides ära korjatud, lõik lõpeb masinatega.
 
  Isa kinkis Vitjale oktoobrirevolutsaiooni aastapäeva puhul projektsiooni-aparaadi ühes piltidega, ema uisud, õde vesivärvid, onu metallkonstruktori. Päris jõulud kohe.
 




Eestis on ilmunud ainult üks, 1952.a trükk, aga Venemaal trükitakse seda raamatut ikka ja jälle, mul jäi mulje, et see on ka õpilaste kohustusliku kirjanduse nimekirjades. Netist võib seda vene keeles lugeda erinevate illustratsioonidega või hoopis ilma, saab tasuta alla laadida, raamatust on audioraamatud, koomiksid.  


"Vitja Malejev koolis ja kodus" on tolle aja kohta üsna tüüpiline didaktiline raamat kahemehe kasvamisest viiemeheks ideaalse perekonna ja ustavate seltsimeeste ja mõistvate õpetajate keskel.  Lapsepõlves oleks himuga lugenud, aga praegu pidin end sundima.



 










 Vana ja ühe tänapäevase väljaande piltide rõhuasetus on täiesti erinev. Vana pilt rõhutab Vitja südametunnistuse piinu, et ta kõigile ütles, et õpib hästi, aga tegelikult oli tal matemaatikas kaks, uuel pildil on ainult asjade rõõm.

  Muljeid sellest raamatust saab lugeda ka Linda Järve suurepärasest raamatublogist.
 

Forseliuse kool 60

 Avamise puhul kingiti koolile Kalju Nageli maal, mis on siiamaani kooli aula seinal.

Väljavõtteid 1957.a Edasitest

  16.oktoobril anti käiku uus neljakorruseline keskkoolihoone Tähe tänavas. Kas pole see tõeliseks oktoobrikingituseks meie õppivale noorsoole linna ehitajatelt ja ühtlasi kujukaks näiteks sellest hoolitsusest, mida partei ja Nõukogude valitsus ilmutavad rahva haridustaseme tõstmise eest. 
...
  Õhtul aga kogunesid aulasse vanemad õpilased. "Seistes Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40.aastapäeva künnisel tähistab Tartu 8.keskkool, meie linna kõige noorem kool, oma uue koolimaja ekspluatatsiooniandmist."

Rohkem saab lugeda suurest jalutuskäigust.

15 oktoober 2017

Vello Saage raamatud



Bareljeef Forseliuse kooli seinal, Vello Saage raamatutega.

Vello Saage õpilaste Lea ja Meritiga 1970-ndate lõpus.


2017 - Vello Saage raamatud utiliseerimist ootamas, kaaned ära ja Räpina paberivabrikusse.


   
Praegu on raamatute hävitamine võtnud enneolematud mõõtmed, utiliseerimise punktid ei jõua nii palju vastu võtta, kui tuuakse, rääkimata sorteerimisest.

Kas me kahetseme seda kunagi või ei ole tõepoolest enam vanu raamatuid vaja?
 

14 oktoober 2017

99 aastat tagasi

  Tallinnast. Walimisepäevad 21. ja 22. jaan. olid ärewad ja põnewad wist küll igal pool, Tallinnas isiäranis. Kuhu aga waatasid, paistsid silma seintel, sammastel ja plankidel erakondade walimisekutsed ja kihutuslehed. Neid oli pühapäeval nimelt kirikulistel wastik waadelda. Ja üleüldse on need erakondlised üksteise laitmised, mustamised ja muud "mahategemised," mis tihti isikliseks sõimuks tihenewad, mõistlikumatele inimestele niihästi tüütawad kui inetud. Kõige kaugemale läinud olid selles halbis tooruses nr. 5. nimekirja mehed, kelle weripunasel lehel w e r e k a r i k a s endise aja weriste sündmuste meelde tuletusega seisis. Otsekohene meelte kihwtitus!!!

  Ristirahwa Pühapäewaleht, 26.01.1918 


21.jaan 1918 olid Eesti Asutava Kogu valimised.

09 oktoober 2017

Kaart 1956

  Leidsin antikvariaadist ühe 1956.a Rootsist saadetud postkaardi, püüdsin selle tekstist järeldusi teha.












 Eeldasin, et Raim on lühend Raimondist ja pojal on emaga sama perekonnanimi, niisiis on kirja saatja Raimond Saariste, kes on üsna segaduses Eestis toimuvast: paistab, et poeg hoolib väga oma emast, kuid aadressil tituleerib oma ema seltsimeheks ja ENSV on nii eesti kui ka vene keeles ja paljude punktidega ja siis veel inglise keeles Sovjetunion ka. Neil on mingid dokumendid vaja korda ajada, ema on saatnud telegrammi, kus on väljend "sündimine õige" ja poeg lubab nädala jooksul tunnistuse saata. Ma hästi ei usu, et 1956.a ema Rootsi pojale külla lubatakse, aga mine tea.

  Guugeldamine andis 1942.a 6.märtsi Sakala artikli:
 Kes saabusid sõjavangist
Autobused sõidavad uuesti sõjavangide järele
Mõni päev tagasi saabusid teatavasti kodumaale järjekorraliselt 64 eestlast-sõjaväelast, kes viibisid Saksamaal sõjavangis. Kahel omnibusel toimetati vangilaagrist tagasi koju 56 meest ja raudteel saabus 8 meest. Toome allpool saabujate nimed, kuna nende seas on ka terve rida Viljandist ja Viljandimaalt pärit olevaid sõjaväelasi. Nagu nimestikust nähtub, on saabunud sõjavangid enamuses ohvitserid, nende seas vaid piiratud arv allohvitsere. Kuna vangilaagris on veel eesti ohvitsere ja allohvitsere, siis sõidavad autobused veel tagasi Saksamaale, et ära tuua ka viimaseid maha jäänuid.
Saabunute nimed on järgmised: 
...
leitnant Raimond Saariste
...

 6.märtsil 1942 oli Eesti Laskurkorpus veel moodustamata ja Velikije Luki lahing olemata. Kust need mehed siis Saksamaale sõjavangi sattusid? Arvan, et need olid Eesti Vabariigi sõjaväelased, kellest moodustati 1940.a lõpus - 1942.a alguses 22. territoriaalne laskurkorpus ja kes saadeti kohe sõja alguses rindele Porhovi-Dno-Staraja Russa piirkonnas. Suurem osa ellujäänud eestlastest andis end või langes sakslaste kätte vangi, järelejäänutelt võeti relvad ja nad saadeti tagalasse. Saksamaalt sõjavangist toodi mehed 1941.a lõpus Eestisse, kus neid kohustati astuma Saksa relvajõudude teenistusse. Võimalik, et kõiki ei jõutud 1941.a lõpus ära tuua.
  Paistab, et Raimond ei ole tahtnud enam rohkem venelastega kokku puutuda ja on end ka Saksa vormis rindele minekust ära nihverdanud ning põgenenud Rootsi.Võimalik, et ta oli juba üks 1943.a kevadel Rootsi saabunud 1000 eestlasest.

  1944. aastal, eestlaste massilise põgenemise ajal, oli kõige populaarsem põgenemise siht Rootsi, kuhu oli 1944.a lõpuks saabunud umbes 33 000 eestlast ja eestirootslast. 1945.a 1.aprilli seisuga arvati olevat Rootsis 26-27 000 Eesti põgenikku.

  Raimond on jäänud Rootsi, elab Skövdes, aga suur osa põgenikest liikus N Liitu tagasisaatmise hirmus edasi Austraaliasse, USA-sse, Kanadasse, Suurbritanniasse jne.



05 oktoober 2017

Õpetaja 1969

Tartu 11. 8-klassilise kooli 3.klassi õpilased oma klassijuhataja Elinaga 1969.aastal. 

  Lapsed imetlesid oma sooja südamlikku ja lahket õpetajat, kes oli lisaks ka noor ja ilus ning käis moodsate omaõmmeldud riietega. Klass kujunes väga kokkuhoidvaks, kohtutakse siiamaani.
  Keegi ei osanud aimatagi õpetaja rasket lapsepõlve. 
  Elina ema saadeti Teise Maailmasõja ajal Leningradi lähedasest ingeri külast kohustuslikus korras Saksamaale tööteenistusse, kus armus samas talus töötavasse poola sõjavangi. Abielluda neil ei lubatud. 1944.aastal soome töölised vabastati ja viidi Soome, kus sündis Elina. Tema isa ei saanud mitte kunagi teada, et tal tütar on. Kui Elina oli poolteist, saadeti Nõukogude Liidu kodanikud Soomest tagasi N Liitu, emal õnnestus sõita õe juurde Eestisse. Emal oli suuri probleeme sissekirjutusega ning kui Elina oli neljane, küüditati ta koos emaga Siberisse. 7-aastaselt Siberist naastes ei osanud ta eesti keelt, aga kuna ema ei saanud Viljandis, kus oli vene kool, tööd, siis tuli alustada  kooliteed umbkeelsena eesti koolis.
  Elina on siiamaani õpetaja, südamlik ja lahke ning temas ei ole kübetki tigedust, hoolimata oma lapsepõlvest.

 Tartu 11. 8-klassiline kool oli Komsomoli tänavas, praegu kannab see Kroonuaia nime.

30 september 2017

An-2 1947-2017

  An-2, mida meil kutsuti ka metsavahiks ja moosiriiuliks, sai 70-aastaseks, esmalend oli 31.augustil 1947.aastal. Maailma suurim ühemootoriline kahe kandepinnaga lennuk.

  An-2 töötati välja Nõukogude Liidus Antonovi konstrueerimisbüroos.
  1947-1992 ehitati neid umbes 17 000.

  
Eesti Kaitseväe An-2 Ülenurme lennuväljal 2013.

ALMAVÜ An-2 Ülenurme lennuväljal 1975.

  An-2 saab kasutada väga lühikestel murukattega tõusu- ja maandumisradadel (150-180m).
  An-2 kütuse (aviobensiin oktaanarvuga 92) kulu tunnis on 180 liitrit ja mootoriõli kulu 3 liitrit.
Lendurite kabiini mõlemalt istmelt on juhtimine dubleeritud. An-2 võimaldab pardale võtta 12 reisijat või 10 langevarjurit või paigaldada salongi suur 1400 liitrine vedelikumahuti.
 Varisemiskiirus ca 50 km/h, lennukaugus 1390 km.

   
An-2 kasutati liinilennukina, sanitaarlennukina, põldude pritsimiseks, langevarjuhüpeteks, korraga mitme purilennuki sleppimiseks. Kord aastas korraldati Ülenurme lennuväljal lennupäevi, umbes nagu praegu lennumuuseumis, ja siis sai osta pileti ja ümmargusest lennukiaknast Tartu linna ülevalt vaadata.


Niiviisi transporditakse purilennukeid ühest punktist teise. 6 lennukit on palju ja ohtlik, ise olen näinud üleliidulistele võistlustele An-2 saabumas 3 purilennukit sabas.

             Urmas vanematega lennukiuksel 1963. aastal.

    Marsruute muudeti aja jooksul, aga Tartu lennuväljalt oli mingil ajal võimalik An-2-ga lennata sellistel marsruutidel nagu:
  Tartu-Jõhvi-Narva-Leningrad;
  Tartu-Põltsamaa-Tallinn;
  Tartu-Viljandi-Pärnu-Kihnu-Pärnu-Kuressaare-Kärdla;
  Tartu-Piirissaare;
  Tartu-Pihkva;
  Tartu-Võru.

Tavaliselt lennati visuaallendu 300-500m kõrgusel, kehva ilmaga ka madalamal.
 





e-Bay-st leidsin 1978.a Tartu - Leningrad lennukipileti, lennanud on Tamm, Toomas Jüri poeg.


Endine Tartu lennujaama juhataja Rein Mark meenutas, et NSVLi ajal opereeris väikesaarte vahel An-2, mida rahvasuus kutsuti metsavahiks. “See oli selline lennuk, mis pilvise ilmaga raputas korralikult. Mõnel oli juba lennukisse astudes pruun paberkott ehk oksekott käes,” meenutas ta. Kuid lendamine oli populaarne, sest ajavõit oli oluline.
“Aeroflot lendas sinna, kuhu käsk tuli,” ütles Mark. “Seejuures ei vaadatud ei kasumit ega kahjumit.” Nii lennati Tartust Kärdlasse ja Kuressaarde ning Pärnu kaudu ühel päeval Kihnu, teisel Ruhnu. Jak-40 lendas Tallinnast Kuressaarde ja Kärdlasse. “Saaremaa oli suletud saar, tuli läbida kõik protseduurid, näidata ette vajalikud load, kui polnud saare elanik,” meenutas Mark. Ka Piirissaarde lendas An-2 iga päev. Sellega viidi saarele toitu, medikamente ja muud vajalikku. Saare inimesed said aga lennukiga linna.
Tol ajal olidki vaid Eesti-sisesed lennud. Moskva ja Kiievi liinid tulid Marki sõnul alles hiljem.
Mark meenutas ka piletihindu. Lennupilet Tartust Pärnusse maksis 5 rubla, Kuressaarde 7 ja Kärdlasse 9 rubla. Marki väitel oli madalaim palk sellel ajal 40rubla, kuid paljud teenisid ka 70-90 rubla..
Postimees, 10.veebr 1985.

2014.a Ämaris.

 Praegusel ajal on kaks An-2 veel Eesti Kaitseväel, aga räägitakse, et viimast aastat.
Neid kasutatakse kerge transportlennukina, langevarjuhüpetel, metsatulekahjude kustutamisel, lennatud on isegi Rein Rannapi klaveriga. Seda lendavat muuseumi kutsutakse ka meelsasti kõikvõimalikele Euroopa lennuüritustele.




19. oktoobril 1977 (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada lennukit An-2. Katse ebaõnnestus. 

10 aastat hiljem, 1987.a maandus Läti venelasest piloot An-2-ga Ojamaa lähedale rannavette, sest kütus lõppes napilt enne maa kohale jõudmist otsa. Piloot sumas kaldale ja palus poliitilist varjupaika. Väetiselennukitele anti üldiselt kütust niipalju kui hädapärast vaja läks, aga see piloot oli endale lisa hankinud. Hiljem pages mees edasi Austraaliasse.


Minu pildid.
Lennukiga perepildid Urmase albumist.
Purilennukitega pilt on siit.