24 november 2017

Aatomijärv 1965

   Rahumeelne aatomikasutus oli 1960-ndatel N Liidu kinnisidee, üldises aatomivaimustuses püüti leida aatompommile kasutusotstarvet ka rahvamajanduses. Töötati välja hiigelsuurte lennukite, rongide, laevade, kosmoselaevade jms projekte, mis kõik pidid aatomikütusega tööle hakkama.
    Tuumareaktsioon on kahtlemata geniaalne leiutis, ainult et sellest tekkiva saastaga ei osata midagi peale hakata.

  1962.aastal käivitati NSV Liidus rahumeelsete aatomiplahvatuste programm.  Leiti, et see on suurepärane võimalus kerge vaevaga suuri maapinnamassiive teisaldada, nii saab teha hõlpsasti sügavaid järvesid ja kanaleid. Kui kaevata sügav puurauk ja panna pomm sinna sisse, siis saab plahvatusega tekitada suure augu. Plahvatuste kraatrid oleksid väga mugavad veehoidlad, kuhu oleks hea ära paigutada kevadist tulvavett. Plaanis oli teha umbes 40 sellist veehoidlat. Projekti läbiviimiseks tuli välja töötada nn puhta aatomiplahvatuse metoodika, et reostus oleks võimalikult väike.
  Töötati välja 2 projekti, edukas oli projekt KB-11, mille katsetused olid 1964.a Semipalatinski polügoonil.
  Ameeriklastel oli samal ajal käsil analoogiline projekt, selle nimi oli Sedan, katsetused olid 1962. aastal Nevada polügoonil. Aga nõukogude spetsialistid suutsid välja töötada suurema puhtuseastmega protsessi: venelastel oli see 94 %, ameeriklaste 70 %vastu. 94 % tuli tuumareaktsioonist, mis ei andnud radioktiivseid produkte.

Rahumeelne aatomiplahvatus toimus 15.jaanuaril 1965 hommikul kell 5.59.59, umbes 80 km Semipalatinskist edelas.

Sellest on netis video:
 https://www.youtube.com/watch?v=8nzMQdJ9ENs



Pomm pandi puurauku sügavusega 178m. Võimsus 170 kilotonni, võrdluseks, et Hiroshima oli 20.
Plahvatus paiskas 10,3 milj tonni pinnast kuni 950m kõrgusele, moodustades kraatri diameetriga 430m ja sügavusega 100m. Eesmärk oli, et auk oleks sügav ja pind võimalikult väike, et suurvesi, mis kevadel augu täidab, suve jooksul ära ei auraks. On andmeid, et plahvatuspilv kattis 11 asustatud punktiga territooriumi, kus elas 2000 inimest.

Olgu aatom töölistel, mitte sõduritel!

1965.a kevadel ühendati Tšagani jõe säng kraatriga, kasutades tavalisi, keemilisi plahvatusi ja buldoosereid. Buldooserite kabiinid olid kaitstud tinaplaatidega, paksusega 5mm. Kokku töötas saastatud tsoonis 182 inimest, mõningatel andmetel üle 300. Ametlikel andmetel 182 inimesest 121 sai kiiritusdoosi 3 röntgenit, 37 inimest 3-5 röntgenit, 24 inimest 5-9 röntgenit. Öeldi, et keegi töötajatest ei saanud doosi üle 9 röntgeni. Aga osavõtjate trükis avaldatud mälestuste põhjal kannatasid kõik mingite krooniliste haiguste all.


Tšagani järv ehk Aatomijärv
  
Kevadine suurvesi täitiski kraatri ja tekkis kunstlik veekogu mahuga 17-20 milj m3 - Чаганское озеро, Атом-Коль (Атомное озеро).

1966. a Izvestija kirjutas:
Pommiplahvatuse tulemusena loodi suurepärane Tšagani järv puhta läbipaistva veega. 
...
Saigi teoks sündmus, mida oli kaua oodatud. Ilm oli palav nagu neis paigus ikka ja veepind meelitas. Lõpuks meedikud ütlesid: "Hästi," ja kõik asula elanikud jooksid randa ning supeldi kaua ja südamest.

1960ndate lõpus uuriti jääkradiatsiooni mõju elusorganismidele. Nende eksperimentide käigus transporditi mõne aasta jooksul järve igasuguseid elusorganisme: 36 liiki kalu, nende hulgas Amasoonase piraajad, 27 liiki molluskeid, 32 liiki kahepaikseid, 11 liiki roomajaid, 8 liiki imetajaid, 42 liiki selgrootuid, peaegu 150 liiki taimi, sealhulgas vetikaid. Enamus nendest ei olnud sobivad kohaliku floora ja fauna jaoks ja 90 protsenti neist hukkus. Ellujäänud liikidel märgiti mutatsioonide suurt hulka ja järglaste välise kuju muutumist, näiteks magevee vähk suurenes erakordselt palju. 1974.a pandi see uurimisjaam kinni.
Mitte keegi ei saanud aru, et järves on surnud vesi.


Asula lähedale, mitte kaugele järvest, paigutati strateegilise lennuväe diviis. Sõjaväelased elasid koos perekondadega, tegelesid aiandusega. Hästi kasvas. Kui diviisi asukoht poleks olnud rangelt salastatud, oleksid nad saanud üleliidulise tunnustuse. Räägiti, et arbuusid kasvasid auto  järelhaagise suuruseks. Aga siis tulid meedikud, kontrollisid kohalikke looduse imesid dosimeetriga, tuli välja, et radiatsiooni taseme poolest erinevad nad üsna vähe rikastatud uraanist. Seejärel toodi Tšagani tankid ja sõjaväe territooriumi juurviljaaiad tehti maatasa, aga diviisi ümber ei paigutatud, ainult ise ei tohtinud enam süüa kasvatada. Aga Tšagani ilmus uus veterinaaria kliinik, kuigi vajadust selle järgi polnud. Kliiniku kattevarjus töötasid tegelikult kiiritatud inimesi uurivad arstid. Alles1989. aasta oktoobris nimetati see ümber Tervishoiuministeeriumi radioloogia dispanseriks.

  Kasahstan on kandnud Tšagani eriti tugevasti tuumakatsetuste all kannatanud territooriumi nimekirja.


Fotod ja info internetist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar