Öö- ja pissipottidest

  Ja tõepoolest, raudteekraavis potikildude hulgas vedeles silmatorkavalt ka üks ööpott, mille email oli maas ja mida rooste oli juba tublisti söönud. Kõik need majapidamises kõlbmatuks muutunud esemed oli siia visanud jaamaülem, otsekui vaidlusaineks tulevaste sajandite arheoloogidele, kes kunagi seda asustuspaika avastades jäävad lausa juhmilt vahtima, lapsed koolides aga hakkavad õppima emailitud ööpottide ajastut.

"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", lk 625


 Emailitud ööpottide ajastut Eestis on üsna raske määrata. Enne emailitud potte ja paralleelselt nendega,  olid keraamilised potid. Emailnõusid hakati Eestis tootma minu teada 1920-ndatel aastatel, võimalik, et nende hulgas olid ka ööpotid. Aga milliseid ja kui palju neid Eestis kasutati, ei ole teada. Oletan, et talurahvas sellise edeva asja peale raha ei raisanud, aga linnade värsketes töölisasumites olid need küll omal kohal.

 Selle teema juurde kuuluvad ka rannarahva kusesarved. Kui naine käis merel, siis ei saanud ta oma häda üle paadiserva teha, paat oleks ümber läinud, siis kasutati loomasarvest tehtud kusesarve, mida siis tühjendati üle paadiserva või siis oli otsas auk, nii et ihuvedelik voolas üle paadiserva, suurema häda jaoks oli paadis ämber.


Sain sõbralt tema vanaisa 1927. aastal tehtud kulutuste nimekirja, kus on muu hulgas ka 95 marka kulutatud Maiele poti ostmiseks. Maie oli siis 11-kuune.

 
See ei olnud päris tavaline Eesti pere, nad olid teistest haritumad ja jõukamad Hellenurme veski omanikud, Maie ema oli lõpetanud gümnaasiumi ja õppinud Berliinis.
Arvan, et tavalises taluperes ööpotti ei tarvitatud. Suured inimesed käisid külma ilmaga ja öösiti vööruses pange peal, lapsed jooksid püksata ringi ja lasid, kuhu juhtus, kuni hakkasid ka pange peal ja suvel sitalepikus, talvel laudas käima.

Keraamiline pott Inderlini vanakraamipoes.

 Aga linnades kindlasti kasutati potte.
 Töölisagulite puumajade kuivkäimlad olid kas külmas tuulekojas või lausa õues. Olenes inimese tervisest, vanusest ja soost, kuid üldiselt öösel ja külma ilmaga eelistati potti, laste jaoks olid kuivkäimlad üsna hirmutavad, nemad käisid 6.-7. eluaastani poti peal.

Klaasist(!) pott Osta.ee-st. Müüja pakkus, et võiks olla 1930-ndatest.

  Minu huvi pottide vastu tekitasid kaks kuurist leitud nõukogudeaegset potti.
  Kuivkäimlad hakkasid minu mäletamise järgi Karlovast kaduma 1980-ndatel-1990-ndatel, sinnamaani olid potid möödapääsmatud.

   Heleda poti hind 1 rubla 30 kopikat, aga rohelisel on kahe erineva NSVL piirkonna hind, ühes maksab 1 rubla 45 kopikat, teises 1 rubla 30 kopikat.

Kus neid potte toodeti? Seal, kus teisigi emailnõusid. Eestis tehti neid tootmiskoondises "Vasar", aga nii palju, kui ma pottide alla olen vaadanud, tundub, et Eestis müüdi igas suure kodumaa otsas toodetud potte, näiteks Magnitogorski metallurgiakombinaadis tehtuid.

Vasara pott, hind 1 rubla ja 80 kopikat.

  Metallpotte sai hästi pesta ja desinfitseerida, aga peale istudes olid nad väga külmad ja üsna terava servaga.

1980. aastal lavastas Viljo Saldre "Vanemuises" Mihkel Tiksi näidendi "Lahtihüpe". Sealt on mul siiamaani meeles stseen, kus poisid kasutasid pissipotti tavalise toidukastrulina, üks tegelane tuleb koridorist ühiselamu tuppa pissipotiga, kirjeldades äsja aset leidnud kohtumist tütarlapsega: "Ta arvas, et mul on suletud tsükkel".

  Maalehes oli lugu 1980-ndatel probleeme tekitanud pissipottidega pildist, Lembit Peegel ütles, et ta sai selle pildiga kohe kuulsaks. Kusjuures probleem ei olnud mitte paljas poisis, mis praegu oleks mõeldamatu, vaid selles, et pildil oli pissipotte 15 nagu liiduvabariike, aga üks oli teistest eraldunud.
(Mina sain kokku lugedes 12 ja ükski polnud eraldunud, kuid pilt on tore.)
Lugu siin 

1984.a oli meie peres juba plastmassist pissipott. Aga see oli väga kipakas, last pidi igaks juhuks kinni hoidma, et ümber ei läheks.

Saime sugulastelt 15 aastat vana potitooli, kuhu käis seesama pott külge, siis ei olnud enam muret ümberkukkumisega.

Potitool nägi välja selline:

Esimene tänapäevase kujuga pott ilmus meie perre 1980-ndate lõpul, kui Tartu Plastmasstoodete Katsetehas hakkas pissipotte tootma. See tekitas meil omajagu elevust, sest me teadsime, et potte tehakse siinsamas Karlovas (tehases töötav naabrimees tõi), aga poti alla oli pressitud Made in Finland. Nagu pildil näha, on hinnalipik tehase logoga, kuid ilma toote nimetuseta.

   

Valmis potid Tartu Plastmasstoodete Katsetehases, Kaljo Raua foto 1986

 1988.a sündinud Ada Tartu poti peal istumas.

Tartu Plastmasstoodete Katsetehase potid olid suur rõõm lastevanematele: ei läinud ümber, lapsel ei jäänud istumisest pepu peale vorpi, poistega ei pidanud enam nii hoolikas olema, sest ees oli kõrgem osa, nn pissipidur.

Praegu saab poest osta kõikvõimalikke pissipotte, kuid nende kasutusaeg on väga lühike, suurtel pole vaja ja lapsed hakkavad varakult WC potil käima.

 Veel linke silmaringi laiendamiseks:

https://www.ohtuleht.ee/76461/koguda-oopotte
https://www.ohtuleht.ee/658104/kogujad-kulastab-prouat-kes-kogub-pissipotte
Praha öö- ja tualettpottide muuseum
http://www.praga-praha.ru/muzeum-historickych-nocniku-a-toalet/


Minu ja Osta.ee fotod.